Harmooniat otsimas: Ühe veinise ja toiduse osaluseksperimendi protokoll
Veinidegustatsioon, kus on kohal ka veinimaja esindaja, on lahe. Aga mis võiks olla veel lahedam? Loomulikult veinidegustatsioon koos signatuurõhtusöögiga. Kui ühte „bändi“ pannakse esinema Torrese veinimaja (saadik Mirea Prim isikus) ja Umami Resto (Janno Lepik, Kristjan Peäske ja nende suurepärane tiim), siis kipub põnevaks minema: süljenäärmed töötavad, magu on ootusärev, maitsemeeled on viimase peale timmitud.
Kõik on oma kohtadel, šõu võib alata. Et asjale veel vürtsi lisada on kohal ka Marchesi Antinori veinimaja esindajad (vaatlejatena). Kuna mõlemad veinimajad nii Torres, kui ka Marcehsi Antinori on Primum Familiae Vini liikmed, siis tegu pole väga vihaste konkurentidega ja terariistu peitma ei pea, aga vahemerelist särtsu on tuba täis.
- Aperitiiv: 2015 Pazo das Bruxas Albariño (Rías Baixas).
Tip-top Albariño, muruniitmise kõrvale ei soovita, muru võib niitmata jääda, vein nõuab liigselt tähelepanu.
Üritus algab, veine tutvustab Mirea (särtsakas daam, on oma veinidest suuteline kindlasti (kirega) rääkima rohkem, kui on kogu saali võimeline vastu võtma), toidud juhatab sisse Kristjan (Umami) või mõni Umami noorema generatsiooni esindaja. „Umamis meeldib meile toitudele korralikult vinti peale keerata ja eksperimenteerida, aga täna õhtul teeme me seda VEEL rohkem kui tavaliselt. Me usume, et te mõistate meid kallid külalised.“
Misasi on üldse soolarohi? On selline soolaka maitsega ja pisut meenutab välimuselt osja (meeldiv tuttavaks saada, tõesti meeldiv). Tõnis (Dunker): „Ma tean, et soolarohtu kasvab Muhumaal mere ääres, märjemates kohtades. Sobib ahjus kuivatamiseks ja siis talvel sip-sip toidu peale.“
Veini saamislugu on üsna eriline, nimelt on ta don Miguel Torrese kink oma abikaasale Waltraudile. Kuna Waltraud (inimene) on sakslanna, siis legend lisab veel, et see vein on proua koduigatsuse leevendamiseks. Ongi kena saksa stiilis riesling.
Hääl Dunkrist: „Peäske on üks Eesti kirglikumaid toidu ja veini sobitajaid.“ Krabi on taldrikul, no ütleme salatina, maitset lisavad tipsuke tšillit ja sutsuke sidrunit. Amps toitu, lonks veini. Toidu koostisosad võtavad suus kätest kinni ja hakkavad tantsima nagu murueide tütred. Saabub vein ja ta võetakse kohe kampa. Näm-näm! Perfektne kooslus!
Waltraudi veiniga käib koos kummaline anomaalia – hind Eestis umbes 11,5 eurot, hind Hispaanias aga umbes 16 eurot. 16 rahaga mina enam vist ei ostaks. Minu kaaslane: „Seda veini oleks ma nõus terve kasti ostma.“
- Teine käik. Kaheksajalg / avokaado / varsseller ja 2011 Mas Borras Pinot Noir (Penedès).
Mirea ja Kristjan (Umami) läbisegi räägivad: kuidas üks välistas varsselleri koos selle veiniga, teine ütles „Don’t worry“. Selle veiniga me päris sõbraks ei saa, aga peame teineteist silmas. Tõnis: „Uskumatu arengupotentsiaaliga vein, seda 2011. aastakäiku juues ju ei usuks.“ Nii tundub jah, aga ühesõnaga 30 aastat vana Mas Borras peaks olema pehmelt öeldes imeline. Kas keegi tahaks äkki näiteks 2001. või mõnda varasemat aastakäiku jagada?
Mirea: „Et Hispaanias Pinot Noir’i kasvatada tuleb lihtsalt valida sobiv kõrgus merepinnast (ja ilmselt on vaja roppumoodi tahet ning julgust).“ Kaheksajalg on super. Varsseller ka ei ülbitse. Kristjan (Dunker) räägib kuidas ta Santorini saarel oma elu parimat kaheksajalga sõi. Kastme tegemisel on aga kellegi käsi tšilliga veidi palju vinti peale keeranud. Toit trumpab veini üle ja õnnelikku paari ei teki.
Alessandro (Antinori): „Sellise stiiliga Pinot Noir’i pole ma varem joonud“ Hääl Dunkrist: „Palju sa elus üldse Hispaania Pinot Noir’i joonud oled?“
Mõtlik vaikus …
- Kolmas käik. Tomat / metsaseen (shiitake) / kikerhernes ja 2011 Altos Ibericos Parcelas de Gracianos.
Vein näitab hillitsetud jõudu ja samas suudab jääda elegantseks. Üks Torrese eriprojektidest. Graciano marja on Rioja kogusaagist vast ainult 2%. Mirea: „Rioja veine pole me väga kaua tootnud. Ühel hetkel lihtsalt tekkis küsimus, kui Rioja on Hispaania tuntuim veinipiirkond ja Torres tuntuim veinimaja, siis miks neil kahel pole kokkupuutepunkti. Tegime ära!“
Toit on puhas taimetoit, kuigi Kristjan (Dunker) ja Tõnis kahtlustavad, et kastme tegemiseks on kasutatud veisepuljongit – ei ole. Toit ja vein koos on nagu jalutuskäik sügiseses pargis. Perfektne!
Vahepeal, kui sumin saalis kipub tema juttu summutama, kurdab Mirea, et talle olevat öeldud, nagu oleks kõik eestlased endassetõmbunud ja tõsised. Mina: „Ilmselt mõeldi neid eestlasi, kes veini ei armasta.“
- Neljas käik, pearoog koos õhtu esiveiniga. Lammas / peet / mustjuur ja 2004 Grans Muralles (Conca de Barbera).
Veini koostises on muuhulgas värskemates aastakäikudes selliseid marju nagu Garro ja Querol. Kummastki ei tea ei Vivino veinäpp ega ka „The Oxford Companion to Wine“ mitte midagi. Samas Torrese maja jaoks on nad osa rahvuslikust veinikultuurist ehk hävimisest päästetud sordid. 2004. aastakäigu kohta täpsemat infot pole, aga kindlasti on seal olemas Garnacha, Cariñena ja Monastrell.
Esimene veini nuusutamine ja maitsmine paneb kiiresti pudelilt aastaarvu kontrollima. Ei ole 2014 on 2004. Kõik on väga värske ja väga noor, isegi peaaegu robustne.
Kristjan (Umami): „Tegelikult tegime veinid lahti juba 4 tundi tagasi, dekanteerisime ja panime kohe pudelisse tagasi. Nelja tunniga on uskumatult palju arenguid toimunud.“
Vein avaneb lõplikult peale paarikümmet minutit klaasis. Nagu sukelduks kuhugi paralleelmaailma. Lühidalt: uskumatult kompleksne, täidlane, samas värske happega. Jääb vaid küsimus, kuidas ta maitseks veel nii kümne või kahekümne aasta pärast. Toit - lammas sulab suus, kõik muud koostisosad vaid täiustavad taldrikul kooslust. Aga vein on seekord dominantne, kooskõla ei teki.
Kristjan (Dunker): „Peedi röstimisaste pandi paika ilmselt peale veini avamist, oleks võinud rohkem peale keerata.“ Vahepeal on võimalus kaasa elada kirglikule vaidlusele teemal: „Kummad on rohkem sama mütsiga löödud, kas itaallased või hispaanlased.“
- Viies käik, dessert. Paradiisiõun / pihlakas / sarapuupähkel ja Floralis Moscatel Oro (Moscatel de Alejandría).
Veinist on esimene mulje – maavanaema marja-puuviljatee ja see on tore.
Mirea: „Muskaatviinamari on tänuväärne, ta maitseb samamoodi nii põõsas kui ka veinina, ei mingit trikitamist. Moscatel’i (kangestatud dessertvein) retsepte on palju. Meie paneme käärimise õigel hetkel seisma brändiga (!).“
Toit: marineeritud paradiisiõun on see punane asi, mis näeb välja nagu mini-mini kirsstomat, aga maitseb nagu metsmaasikas. Pihlakas on kreemi kujul ja pähkel on moondunud küpsiseks. Olulist rolli mängivad ka rohelised suhkrumoodustised, mis näevad välja nagu pimsskivi ja mille kirjeldusest Kristjani (Umami) suust suutsin ma kinni püüda vaid nii palju, et „Purustage need toidu sisse korralikult ära.“ Magustoit ja vein koos – mõistuseabielu. Match!
Kõik hea saab kord otsa. Kiire kohvi, soe käepigistus Kristjanilt (Umami) ja siis äkki oli aeg koju minna. Aga saadud positiivset emotsiooni jätkub veel päevadeks. Marchesi Antinori õhtusöök oli järgmisel päeval – on pagana kahju, et sinna ei jõudnud.
P.S. Allakirjutanu ja tema kaaslase õhtusöögi maksis Dunker
P.P.S. Rohkem oleks pidanud tähelepanu pöörama taustamuusikale, sest see polnud juhuslikult valitud.
