TOIDUAJALUGU: Mida sõid igapäevaselt tavalised inimesed Vana-Hiinas?
Riisi puhul oli tõepoolest tegu esimese teraviljaga, mida Hiinas kasvatama hakati. Ajaloolastel on tõendeid, mille kohaselt tegelesid hiinlased riisikasvatusega juba 5000 aastat enne Kristust. Riisi valmistati üpris sarnasel moel kui tänapäevalgi. Seda nimelt keedeti. Riisist valmistati ka alkoholi, mida hiinlased siiani riisiveiniks kutsuvad, vahendab GBTimes.com.
Teravili on kõige alus
Riisi sõid eelkõige Lõuna-Hiinas elavad inimesed. Põhiliselt oli see just vaesemate kodanike kõhutäiteks. Lisaks kasvatati kogu Hiinas ka kapsaid, sojaube, bambust ja herneid. Riigi põhjaosa oli riisi jaoks liiga külm ning seal hakati kasvatama hoopis hirssi ja sorgot, millest valmistati putru.
Umbes aastal 2500 enne Kristust hakati põhjas kasvatama ka nisu, aga kuna see ei ole Hiinale omane teravili, siis läks aega kuni sellest sai üks põhilisi toiduallikaid. Kuna ahjus küpsetamine ei olnud toona levinud, siis nisu ja muid teravilju hoopis keedeti.
Kuna riis oli põhjas (ja on ka tänapäeval) väga kallis, siis söödi lisaks ka nuudleid, aurutatud kukleid, sojatooteid, marineeritud aedvilju, pelmeene ja pannkooke.
Liha rikastele, vili vaestele
Vahel pandi toidulauale ka liha, kala ja mune, kuid peamiselt oli tegu jõukate inimeste söögiga. Tavaline hiinlase jaoks oli see pidusöök. Erilise sündmuse tähistamiseks lisati riisile aedvilju või lihatükikesi.
Kuna vaesed endale liha osta ei jaksanud, siis kasutati valgu saamiseks tofut ning ka organismile vajalikke rasvasid saadi sojast. Selleks tehti sojaõli või sojaubadest uhmerdatud pastat. Põhiliseks toiduks olid niisiis soja ja teraviljad.
Jõukad hiinlased nautisid kõiksugu lihasaadusi. Populaarsed olid siga, kana, part, hani, faasan ja ka koer. Ühiskonna koorekihil oli lisaks teraviljadele võimalik lisada oma toitumisse ka piisavalt aedvilju ja muud taimset toitu. Nende hulka kuulusid sellised traditsioonilised Hiina koostisained nagu jamss, sojaoad, kaalikas, kevadsibulad ja küüslauk. Ka puuvilju võisid endale lubada ainult jõukad hiinlased.
Lisaks maiustati ka spetsiaalsete hõrgutistega, millest vaesemad inimesed vaid unistada võisid. Sellisteks maiuspaladeks olid kuulsad linnupesa ja haiuime supid, tervisepommiks peetavad karukäpad ning mereannid. Kõik see loputati alla veini ja teega. Teed hakati keetma umbes 3000 aastat enne Kristust. Peagi sai sellest üks hiinlaste lemmikjooke, mida nautis nii rikas kui ka vaene.
Magusast pühi suu puhtaks
Tihti imestatakse, miks võib traditsioonilisest Hiina köögikultuurist leida nii vähe maiuseid ning küpsetisi. Põhjuseks on see, et Hiinas ei ole suuri metsasid ning kütet oli raske leida. Seetõttu pidid muistsed hiinlased õppima, kuidas valmistada toitu väga väikesel tulel.
Ahju sellisel moel kütta ei saanud ning leivad-saiad jäid küpsetamata. Küll aga oli levinud kõiksugu jahutoodete aurutamine. Sellisel moel valmistatud kuklid, pelmeenid ja muud toidud on siiani populaarsed.
Hiinlaste toidulaud muutus märksa rikkalikumaks alles pärast Siiditee rajamist. Selle kaubatee kaudu jõudsid riiki mitmed eksootilised viljad. Näiteks said hiinlased tänu Siiditeed pidi liikunud kaupmeestele maitsta Kesk-Aasias levinud apelsine ja sidruneid ning aastal 350 meie ajaarvamise järgi jõudis riiki Indiast ka suhkur.
Nagu näha, ei olnud tavalise hiinlase toidulaud Vanas-Hiinas just eriti mitmekülgne. Ehk on see põhjuseks, miks hiinlased peavad toitu nii oluliseks ning on õppinud selle rikastamiseks kasutama väga erinevaid söögivalmistamise meetodeid ja tehnikaid. Tänapäeval Hiinas igal juhul valikuvõimaluste üle kurta ei saa.
