Suhkruingli ehk kondiiter Kertu Lukase meistriteosed reklaami ei vaja

Avalikke suhteid õppinud Suhkruingli nime all tegutsev Kertu Lukas teab, kuidas end müüa ilma reklaamita – selleks, et inimesed sinust rääkima hakkaksid, on vaja teha midagi, mis ületab uudiskünnist.

Andekas kondiiter küll leiab endale omase tagasihoidlikkusega, et ta ei ole midagi sellist veel korda saatnud, mis uudisväärtust omaks, ometi temast räägitakse, tema nime teatakse, töid imetletakse ja koolitused müüakse kiirelt välja. Kertu ahvatlevad retseptid ja täiuslikkuseni viimistletud imeilusad kondiitritooted äratavad tähelepanu, pannes vesistama ka paadunud magusapõlgurid.

Reklaamispetsialistist parimaks kondiitriks

Tallinna Ülikoolis reklaami ja meediat, seejärel Tartu Ülikoolis suhte- ja teabekorraldust õppinud Kertu Lukas otustas elus kannapöörde teha eelmise finantskriisi ajal. Majanduslangusega kaasnenud koondamistelaine tõttu jäi neiu ilma kohast reklaamiagentuuris ning otsustas uue töö otsimise asemel aja maha võtta ja õppima minna. Kuna Kertu tolleaegne elukaaslane oli kokk, siis kokaõpingud ei tulnud tol hetkel kõne alla – kaks kokka ühes peres ei paistnud pliidi taha ära mahtuvat. Kondiitriamet tundus aga huvitav, pealegi kestsid õpingud vaid ühe aasta.

Pärast seda hakkas Kertu küpsetama ja torte valmistama, alguses pigem oma lõbuks. Kuid kaua ei läinud aega, kui hakkasid saabuma esimesed tellimused. Õpingud jätkusid aga hoopis Eesti Sommeljeede Erakoolis, mille Kertu ka edukalt lõpetas. Kuigi erialast tööd ta teinud ei ole, on koolis omandatud teadmistest retseptide välja töötamisel kõvasti abi, sest õpingute käigus arenes maitsete ja lõhnade tunnetamine. „Kui ma teen kooki, siis mõtlen, kas maitsed on tasakaalus, kas on olemas hapusus, magusus, soolasus, mõrudus. Või kuidas võtta rammusal toorjuustukoogil hapususe lisamisega rasvasust maha, et see jääks mahedam. Kujutan oma peas maitseid paremini ette ega pea füüsiliselt kõike läbi tegema, vaid suudan välja mõelda, kuidas mingi asi maitseb ja millega kokku sobib”, räägib Kertu. Samuti saab ta hakkama toidu ja joogi sobitamisega nii restorani sööma minnes kui ka ise külalistele õhtusööke valmistades.

Kuigi Kertu on Eestis üks tuntumaid ja tunnustatumaid kondiitreid, läbis ta siiski hiljuti Olustvere lihalõikuse ja -tehnoloogia koolituse. Kertu on ise vaimustuses: „Tekkis tahtmine seal kohe kõik erialad järjest ära õppida – mind väga köidavad asjade algusest lõpuni tegemise protsessid, tooraine väärtustamine ja selle täielik ära kasutamine. Näiteks juustu valmistamine või õlle pruulimine – need kõik on väga põnevad. Kondiitrierialaselt tahaks end muidugi ka väga täiendada, eks ma sedagi plaani salamisi haun.”

Reklaami ei vaja

Klientide arvuga andekal kondiitril muret ei ole ja reklaami tegemiseks vajadust ei näe. „Pean tunnistama, et kliendid leiavad mingil põhjusel mind. Kui kalendris on ette näha vaba nädal, siis ma enamasti rõõmustan puhkuse üle, kuid kuidagi tiksub see nädal ikka lõpuks töid täis. Kui tahan korra hinge tõmmata, siis pean ikka väga resoluutselt otsustama, et nüüd ma puhkan ja ütlen kõikidele töödele „ei”.”

Suhkruinglil on küll konto Facebookis, kuid kodulehte ei ole. Koogisoovid laekuvadki igapäevaselt enamasti läbi näoraamatu või e-kirja teel. „Mulle meeldib näha, et kui teed asja südamega ja hästi, siis see töötab ilma, et peaks ise ennast esile tõstma. Kertu hindab ka väga klientidelt saadud tagasisidet. „Isegi kui see on negatiivne, pead oma uhkuse alla suruma ja sellest õppima, et paremaks muutuda.”

Suhkruingel, kelle CV-sse kuulub ka ajakirja Köök peatoimetaja ametikoht, nimetab end vabakutseliseks kondiitriks: „Kui tellitakse, siis teen.” Kertu teeb peale eraklientide koogisoovide täitmise koostööd catering'i firmadega, samuti toidustilistikat reklaamidele, retsepte väljaannetele ja kokaraamatutesse ning õhtusööke ja toidualaseid koolitusi. „Olen pärit pedagoogide perest ja tundub, et see õpetamise vajadus on mulle emapiimaga sisse söödetud,” arvab Suhkruingel ise.

Töökohustuste hulka kuulub ka igakuine retseptide koostamine Eesti suurimale toiduajakirjale Oma Maitse. Oma magusarubriik on õpetanud retsepte lihtsamaks tegema ning samuti toob vaheldust küpsetamisele. Kertu arvab, et on üsna kehv rutiinitaluja. Kõige rohkem pakuvad talle huvi põnevad väljakutsed teha midagi sellist, mida keegi veel teinud ei ole. Seetõttu vädib ta ka igapäevaseid töökohustusi. „Rutiin, kui iga päev peaks sama asja tegema, on väga väsitav. Olen ikka kunstnikuhing, tahan teha huvitavaid asju ja oma loomingut. Kui keegi ütleb ette, et tee mulle täpselt etteantud välimusega tort, siis ma pigem loobun tellimusest. Kuntsnikule ju ei ütle ette, missugune tema poolt tehtav maal peab olema!”

Kuigi Kertul käib vahel ka abilisi, töötab ta suurema osa ajast siiski üksi. Kaastöötajate juures on oluline eelkõige just õige suhtumine, tahe teha parimat ja mitte mingeid allahindlusi. Sobivad vaid inimesed, kes mõtlevad kondiitriga ühtmoodi, kes tahavad teha kas väga hästi või siis üldse mitte.

Koolitused hõrkudest makroonidest ja suus sulavatest ekleeridest

Lisaks kõigele muule viib Kertu läbi palju spetsiifilisi koolitusi alates hõrkudest makroonidest ja suus sulavatest ekleeridest lõpetades verivorstide valmistamisega. Et mingil alal spetsialistiks saada, tuleb kõvasti vaeva näha. „See on põhjalik süvitsi minemine, proovid, katsetad, teed vigu, õpid nendest, loed kokkade foorumeid ja püüad vigade põhjuste jälile jõuda, ostad kokku raamatuid ja saad siis aru, et pooled neist on kasutud, räägid kolleegidega ja kõige lõpuks on ikka nii, et kui enam millestki aru ei saa, on mõistlik hakata teisi õpetama…,” räägib Kertu. „Minu töökorralduse juures, kus mul ei ole otsest kellast kellani tööl käimise kohustust ja teisest küljest on poole ööni tööl istumise vabadus, on mul üsna palju võimalusi asju katsetada. Kui mul tekib mingi kinnisidee, et ma tahan õppida ühte või teist asja tegema, siis ma võin kulutada sellele arutult palju energiat.”

Kertu koogid ja küpsetised on erakordselt ilusa välimusega ja tehniliselt keerukad. Kuidas ta neid teeb? „Mul on selline suhtumine, et kui keegi oskab seda teha, siis oskan mina ka. Kui see on tehniline asi, siis see on õpitav, lihtsalt tuleb vaeva näha, et endale asi selgeks teha. Asi on äge siis, kui see on tehtud perfektselt, nii nagu peab, sellepärast ei jookse ma lati alt läbi ega lõika nurki ära, vaid pingutan, et saada sellist tulemust, millega saan rahul olla.”

Tooraine valikul lähtub Kertu, kes ise magusat praktiliselt ei söö, kvaliteedist ja oma maitsemeelest, mitte päritolust. „Püüan kasutada parimat võimalikku toorainet, mille klient on võimaline kinni maksma. Kasutan enamjaolt kodumaiseid piimatooteid, sh võid ja jahu.” Samas toorjuustu suhtes on tundliku maitsemeelega Kertu väga valiv – ainus, mida ta kookides kasutab, on mascarpone. Ükski muu toorjuust ei sobi, sest see spetsiifiline soolane maitse annab tema arvates küpsetises liiga palju tunda. See on Kertu eriline kiiks, sest tema on üks neist vähestest inimestest, kes tunnevad maitseid eriti tugevalt. Sommeljeede koolis tehtud testid olid selles osas eriti valgustavad – indikaatorvedelike maitsmisel tuli vahe erinevate inimeste maitsetajudes väga ehedalt esile.