REPLIIK: Tugev gastronoomne keeleoskamatus eraldab meid maailmast

Toitu saab vaadata kahest selgest otsast: toitu saab näha kui kütus, eluks vajalikku nestet. Samal ajal saab toitu vaadata ka kui keelt - keelt, mida valdab äärmiselt suur osa maailma arenenud osast. Keeled aga annavad võimaluse küsida, uurida, analüüsida ja mõtestada.

Tallinnas on ruutkilomeetrite ja rahvaarvu suhtes Euroopa pealinnadest kõige rohkem restorane, väga kõrgel tasemel ja kvaliteedis “einelaid”, lisaks sellele terve kuhil bistroosid, kõrtse, lesilaid ja kohvikuid. Meie kokad kuuluvad maailma paremikku ja just lõppes Tallinnas 68 restorani osalusel restoraninädal, mis avas igale linnakodanikule oma uksed vaid väikese osaluse eest toidu kinnimaksmisel. Visuaalsel välisvaatlusel võiks eestlane vallata aktsendita rahvusvaheliselt unikaalset gastronoomiakeelt. Tegelikkuses oleme selles vallas vägagi kirjaoskamatud, puterdades saame ehk asjad aetud, kuid mitte enamat.

Eestis on selgelt väljaarenenud kõrge toidukeele oskusega rühm nautlejaid, kes suud kõrvuni peas söögikohast söögikohta marsivad, kuid suur hall mass ei tee vahet makroonil ja makaronil, smoorimisel või pošeerimisel, chavice'l või lihtsal vanakooli äkisel. Kõlab nagu snobistlik jorin riigis, kus raha hästi söömiseks pole ja üldsegi võiks jätta lihtrahva hea ning paremaga lollitamise.

Aga … keel on alati see, mis ühendab ning gastronoomne keel juhatab meid samasse lauda hispaanlase, jaapanlase, somojeedi, ungarlase, kongolase ja argentiinlasega. See keel lubab meil ühiselt samas kohas prassida nii Kofi An-An'i kui Kim Kardasjaniga, pakub ühise vestlusteema Steven Hawking'u ja Lebron James'iga.

Gastronoomne keel tähendab ka seda, et me mõistame, mis on kellegi eelistused toidus ning lubab meil aktsepteerida veganit ja toortoitlast, lihaarmastajat ja putukasööjat. See toidukeel lubab meil vaadata kaugemale hakklihakastmest, saada uusi kogemusi, avardada oma maitsepaletti ning läbi selle saada - ei vähem, ei rohkem kui - paremaks inimeseks.