Miamis paikneb maailma food truck'ide paremik

Food truck ehk eesti keeles lihtsalt toiduauto on sõiduk, mis on kohandatud toidu valmistamiseks ja müümiseks. Esimesed toiduautode ja -kärude näited pärinevad 1800. aastatest, mil need liikuvad köögid toitlustasid tööstusrevolutsioonijärgsete linnade töölisi. Veel 20 aastat tagasi oli food truck’ide puhul tegemist ühtede peamiste sinikraedele mõeldud söögikohtadega linnas. Toiduautod kuuluvad ülemaailmse tänavatoiduskeene hulka, mis väidetavalt toidab päevas üle 2,5 miljardi inimese.

Food truck’id arenesid viimase paarikümne aastaga ainult töölistele toitu valmistavatest kiirköökidest noorte kokkade esimeseks töökohaks ja kogemuste omandamise paigaks, sealt edasi huvitavaks väljundiks maailma tippkokkadelegi.

Miami on kindlasti üks toiduautode paradiisidest, kus vurab ringi ligi sada äärmiselt eriilmelist kulinaariat pakkuvat neljarattalist. Mis põhiline, see liikumine ei ole suvaline ja individualistlik nagu meil Eestis, vaid süsteemne ning täiesti adekvaatne hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi nautimise stiil. Peaaegu igal päeval kogunevad tosinkond food truck'i kuhugi kokku ja toidavad huvilisi, kord kuus aga peetakse maha suuremat sorti festival.

Parima ülevaate selle toidukultuuri olemusest saab, kui vaadata toidufänni ja filmilavastaja Jon Favreau filmi “Chef” (“Peakokk”).

Endisest äärelinna getost Miami gurmeekeskmeks

Veel paarkümmend aastat tagasi oli Miami äärelinn Wynwood Puerto Ricost Ameerikasse saabunud inimrämpsu pesitsuspaik, kus levisid narkootikumid, mõrvad ja haigused. Siis aga kolisid ühte linnaosa nurka üliodavatele rendipindadele punt kunstnikke ja hakkasid pooleldi renti makstes, pooleldi skvottides oma elu elama. Nad värvisid ära oma majade seinad, müüsid tänaval kunsti ning pidasid pidusid. Olid vabameelsed ning meelitasid sellega ka teisi ligi.

Aina enam liitus nendega getos alllinna noor rahvas, kellega koos hakkas ka politsei end piirkonnas näitama. Lumepall veeres, kuni oli saavutanud sellise jõu, et ka esimesed kõrtside ja einelate pidajad julgesid oma nina Wynwoodi toppida. Tänavad pesti puhtaks, kohalik omavalitsus installeeris valgustid ja joonis ära tänavad. Lumepall veeres edasi, meedia kiitis takka ning tulemuseks on maailmas üsna levinud lugu – latiinodest kaabakad peksti piirkonnast välja, noored ja edukad liikusid sisse.

Edasi tulid kinnisvaraarendajad, viimased “põliselanikud” müüsid oma puruodavalt ostetud kinnistud tulikallilt maha, kolisid mere äärde ning piirkonnast sai nii-öelda “Hipsterville”, mis on praegu kõige peenemate restoranide, kõrtside ja baaride piirkond. Tõeline Miami Kalamaja. Täna ütlebki iga Miamis elav inimene, et sööma, jooma ja lõbutsema tuleb sõita Wynwoodi.

Wynwoodi kõrtsid ja kohvikud on äärmiselt isenäolised ning enamasti katuseta hoovialad, kuhu pakitakse sisse ennekuulmatu hulk inimesi, nurka vokaal-instrumentaalansambel ning baarist voolab kõik, mille järele võiks isu olla. The Butcher Shopi nimelise baari taganurgas on isegi täiesti adekvaatse valikuga lihapood ja grillmaja. Kõrvaltänaval asuva baari Woodi letil õlut või kärakat libistades on võimalik teha 80-ndate mängukonsoolidel trett minevikku.

Kohalik latiinost taksojuht võttis uue Miami “telliskivi” kokku kaunite sõnadega, öeldes vaid: “from shit to diamond!” (sitast teemandiks – toimetus).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid