Sageli on koolilõuna ainus soe söök päevas ja see ei ole tingitud mitte vaesusest, vaid asjaolust, et kogu aeg on kiire. Trennid, kool ja õppimine võtavad kõik oma aja. Tihti peab kokk mõtlema peale maitsva söögi valmistamise ka sellele, kuidas õpilane selle kiirelt ja ladusalt kätte saab, et seda siis süüa ja nautida. Suurtes koolides on see paras väljakutse.

On kahju, et kalatoitudest on noor sööja võõrdunud. Kui menüüs on nimetus kala, siis olgu see kasvõi õrnsoolalõhe – ikka kirtsutatakse nina. Koolides on populaarsed pastaroad – näiteks pasta Bolognese ja chilli con carne. Samuti punast värvi supid, näiteks borš või seljanka. Võidukäiku teevad pajaroad, näiteks hakkliha-kapsahautis, ühepajatoit jne. Hoolimata oma noorusest ja uljusest on lapsed väga konservatiivsed sööjad.

Tänu koolikokkade aastatepikkusele südamega tehtud tööle, koolitustele ja enesetäiendamistele, korralikule järelevalvele ning koolide ja vanemate teadlikkusele ei võrdu koolitoit enam halva kogemusega. Hakklihakaste kartuli ja peedisalatiga on ikka populaarne, kuid kartul pole enam sinine ja kaste hall mögin. Makaronid hakklihaga on ikka lemmikute esireas nagu vanasti, aga pasta pole tükki keedetud ja hakkliha pole enam rasva sees ujuv aine.

Kvaliteet on paranenud. Kuna konkurents on tihe, vaadatakse õpilast täpselt samasuguse kliendina, kelle eest tuleb võidelda, et olla talle meele järele. Söögivahetund on osa haridusest. Maitsev ja tervislik toit on õpilasele väga oluline, sest nagu öeldakse − tühi kott ei seisa püsti.