TOIDUFILMID: Gastronoomia dokumentaalfilmide paremik tutvustab meile toidumaailma kogu oma ilus ja valus
Dokumentaalfilmid, mida veel kümmekond aastat tagasi nähti kui telejaamade pärusmaad, on pauguga tulnud suurele kinoekraanile tagasi ning arenenud mõttemalle muutvaks meediumiks, seda eriti kolmes elukategoorias: majandusprobleemide avamises kesk kriise, keskkonnaprobleemide rõhutamises ning meile olulisemate toiduteemaliste nägemuste propageerimises.
Need dokumentaalfilmid ei ole enam lihtsalt ajatäited, vaid terviklikud masinavärgid. Üks populaarseim ning üle 30 miljoni dollari tulu teeninud dokumentaalimeister Morgan Spurlocki film „Super Size Me” tekitas globaalselt nii suure tormi veeklaasis, et filmis avatud teemadel räägiti hiljem veel aastaid. Lisaks mõjutas see paljuski ameeriklasi vähem kiirtoitu sööma.
Enamik, kui mitte kõik valikusse sattunud dokumentaalfilmid on USA päritolu ning seda kolmel põhjusel: USA valitsus suudab kõige rohkem anda ainest headeks dokumentaalideks, USA-l on kõige rohkem raha nende filmide tootmiseks ning nende filmide levi ja mõju inimkonnale on USAs kõige suurem.
Vaatame otsa kaheksale parema gastronoomia dokumentaalfilmile.
Food Inc. (2008)
Siiani üheks kõige tähtsamaks peetav ning palju auhinnatud toidudokumentaal näitab meile filmilooja Robert Kenneri silme läbi selgelt maailma üha globaliseeruvat toiduturgu, suurkorporatsioonide võimu ning toidukasvatamise ja põlluharimise absoluutset monopoliseerumist. Meil puudub tegelikult aimus, kust meie toit tuleb.
Dokumentaalkaadrid selgitavad julma aususega, millistes tingimustes kasvavad meie poolt tarbitavad loomad ning millist pestitsiidide koormat kannavad meie poolt näritavad juurikad ja puuviljad. Film näitab ka selgelt, kuidas otsuseid maailma toiduga varustamise kohta teevad farmerite (kes soovivad pakkuda toitvat ja puhast sööki) asemel suurfirmade juhatused.
Filmi moraaliks võib lugeda tõdemust, et kui me kiiresti planeedi toitmise süsteemi vastu üles ei tõuse, kaotame võitluse ja sureme ohtra, kuid nigela toidu tõttu.
Super Size Me (2004)
Dokumentaalfilmide meistri Morgan Spurlocki suurepärase taiese idee on näidata USA kiirtoidukettide täiesti jaburate suurusteni kasvanud toiduportsjoneid. Spurlock võttis filmi tarbeks ette eksperimendi, kus toitus 30 päeva jooksul vaid McDonald’si menüüs pakutavast. Ta sõi kiirtoiduketis kolm korda päevas ning tarbis enamasti päevas kokku kuni 5000 kalorit. Film jälgib kiirtoidu mõju inimese tervisele ja meeleoludele ning vaatleb laiemalt seda, mida kiirtoidurestoranid maailmaga teevad.
Filmi pealkiri tuleb McDonald’si kettides pakutavast võimalusest suurendada toiduportsjonit vähese lisaraha eest. „Super Size Me” tõi oma loojale palju auhindu ja üle 30 miljoni dollari tulu, lisaks tõstis festivalikülastajate arvu.
El Bulli: Cooking in progress (2011)
Film tasub võtta ette hoolimata sellest, et restoran nüüdseks juba alatiseks suletud on. Filmi tegemise ajal sulges korduvalt maailma parimaks restoraniks nimetatud El Bulli peakokk Ferran Adria restorani uksed kuueks kuuks aastas, et kogu gastronoomilise meeskonnaga keskenduda järgmiseks hooajaks uute erakordsete maitsete ja roogade väljaarendamisele.
Tegu on sissevaatega maailma kõige uuenduslikuma restorani El Bulli kööki ja kõige uuendusmeelsema peakoka Ferran Adria hinge. Ehk nagu Adria ise oma toidu kohta ütles: „Mida eriskummalisem ja veidram, seda parem!”
Jiro Dreams of Sushi (2011)
Film jälgib 85aastase sushi-meistri, kolme Michelini-tärniga auhinnatud restorani Sukiyabashi Jiro omaniku Jiro Ono elu ja pidevat võidujooksu veelgi arendada ning parandada sushi valmistamise tehnikat ja viise. Film jälgib ka Ono kahte poega, kellest vanem töötab koos isaga lootuses millalgi pererestorani juhtimine üle võtta. Noorem on isa juurest lahkunud ja avanud enda sushi-restorani.
Film keskendub suure tähelepanelikkusega meistriks saamise raskustele ja ilule, ühe toiduvalmistusviisi tehnika jäägitule lihvimisele ning maailma parima sushi valmistamisele. Teos võtab kokku Jiro restorani praktikale tulnud noorkokkadele esitatud nõude: „Enne sushi tegemise juurde ei pääse, kui oled suutnud küpsetada perfektse sushi-omleti. Selleks kulub aasta või kaks”.
King Corn (2007)
1970ndatel andis USA valitsus suurkorporatsioonidele õiguse hakata välja arendama äärmiselt vastupidavat GMO-maisi, mis oleks võimeline surmama kõik muud maisitüübid. Loodud GMO-mais on kaubamärgiga kaitstud ning kuulub ühele ettevõttele. Kõikidel USA kasvatajatel on õigus seda maisi kasvatada vaid kindlas lepingulises suhtes.
Kõnealune teema poleks tähtis, kui viimase kümnendi jooksul ei oleks Ameerika selvehallides saadavat töödeldud toitu üle uputatud maisisiirupiga, millel on kõrge fruktoosisisaldus ja ülimadal hind. Seda magustit võib leida näiteks viineritest, leivast ja kõikidest karastusjookidest. Tegu on äärmiselt võimsa maitsetugevdajaga, mis tõstab toidu kalorsuse taevani.
Forks Over Knives (2011)
Haigustesse sureva inimkonna viimane päästev õlekõrs – filmi peetakse üheks suurima mõjuväljaga dokumentaalfilmiks üldse. Film järgib kahe meditsiinirevolutsionääri, toitumusteadlase dr T. Colin Campbeli ja kirurg dr Caldwell Esselstyni elutööd, mille tulemuseks on holistiline lähenemine keha ravimisse õige toitumisega.
Meeste aastakümneid väldanud uurimustööd näitavad, et loobudes loomsetest toiduproduktidest ning kontsentreerudes vaid taimsele terviklikule toidule – mille hulka kuuluvad rohelised salatid, kaunviljad, puu- ja juurviljad –, on võimalik peatada ja ka regresseerida mitmesuguste haiguste kulgu.
Film näitab, kuidas õige toitumine vähendab peale kaalu ka kolesterooli ja veresuhkrut ning keerab taandarengule diabeedi ja südamehaigused. Kogu filmi moto saab võtta kokku ühe lausega, mis leiab ütlemist ka filmis endas: „Meil on võimalik süüa ennast varasesse hauda ning meil on võimalik süüa ennast terveks ja aktiivseks.”
Beer Wars (2009)
Südamelähedane dokumentaalfilm kõikidele õllearmastajatele, sobib väga kenasti õllerevolutsiooni tegevasse Eestisse. Vaatluse alla võetakse taas suurtööstuste ahastav lömastusrusikas, seekord väikeõlletootjate suunal.
Film näitab, kuidas vananenud USA alkoholiseadused, tohutud tootmismahud ja piiramatu reklaamiraha ei anna väiketootjatel Dogfish Head Brewery ja Stone Brewery võimalust turul mingitki osa maailma suurimate tootjate eest napsata. Aus, kuid lustakalt koostatud ekraniseering tõelisest Taaveti ja Koljati võitlusest. Proosit!
Fed Up (2014)
Uurimus sellest, miks on USA noored nii räiges ülekaalus. Aasta alguses ka eestlastele avanenud maailmakuulus „hea kino” striimikanal Netflix ei jäta vaeslapse rolli isegi toidufänne ning pakub üllatavalt suure valiku vastava teemaga dokumentaalfilme ja -sarju. Valikust leiame ka „Fed Up’i”, mis vaatab USA-keskselt selle riigi noorte toitumisharjumustesse ning püüab välja selgitada räige ülekaalu tagamaid.
Film vaatleb 30 aasta vältel USA rahvast laastanud suhkruepideemiat, millele on oma poolehoiu andnud nii USA valitsus kui ka toiduainetööstus. Sisututvustus ütleb isegi nõnda julge väite: „See film muudab kogu eluks selle, kuidas te toitute.”
