REISIKIRI: Härrasmeeste motoriseeritud gastroll mööda Ida-Euroopa restorane
Neli Lõuna-Eesti noormeest otsustasid tähistada juunikuu saabumist sõiduga Ateenast Tartusse, kuid teha seda motoriseeritud ratastel paari nädalaga, mööda Musta mere äärt ning linnast linna ja restoranist restorani. Kogunes nii kilomeetreid kui ka hämmastavaid maitseelamusi ning läbi sai tiirutatud 4000 kilomeetrit kruusa, asfalti ja muda – Kreekast Bulgaaria, Rumeenia, Moldova ja Ukraina kaudu Valgevenesse ning sealt juba turvaliselt Läti kaudu Eestisse. Maitsemeeli avardasime õhtul kohalike roogadega kohalikes söögikohtades.
Mootorrattal rändamise üks põhilisi eeliseid kõikide teiste transpordiviiside ees on loomulikult tunne, et isegi kiivris, kiles, nahas ja sada kilomeetrit tunnis liikudes võib end pidada ikka peaaegu et jalakäijaks, kes saab ninna tõmmata kõiki kohalikke lõhnu ning näha lähedalt kohalikku eluolu. Mootoriga jõuab kaugemale kui jala, samas ei piira reisijat autole nii omane klaustrofoobia. Tegelikult on tsiklimatka põhiline eelis ikkagi see, et enamasti jäävad rataste alla väiksemad teed ning GPS on peaaegu alati kõige otsema, mitte kiirema teekonna režiimil.
Добрый вечер, господа, что вы сегодня?*
14 päeva ja 4000 kilomeetri sisse jääb meeletus koguses elamusi uutes paikades, vestlusi inimestega ning lihtsalt vaateid mäelt merele. Kuna inimene peab oma eksistentsi säilitamiseks vähemalt kolm korda päevas sööma, sobib toidukultuuri uurimine sel teel Ateenast Tartusse väga hea punase niidina, mida mööda uidata.
Süüa saab Lõuna-Euroopast alates tõesti hästi, alustades Kreeka salatist ja grillitud kalmaaridest kuni Doonaust püütud särje ehk pigo'ni, Tšernihivis söödud vareenikutest ja Kiievi kiirteesöökla boršist kuni parima Ukraina veiselihani Odessas.
Tsiklisõit tundub üsna stoilise istumisena ning mittemillegi tegemisena, ent kõik, kes pikemat maad motoriseeritud kaherattalisel läbinud on, teavad öelda, et isu tekitab tsikkel alati. Põhjus võib olla nii värskes õhus, milles viibitakse tunde, kui ka mootori pidevas vibratsioonis, mis peas retseptorid toidulainele viivad. Igal juhul ei ole kuskil maal nähtud isutut tsiklimeest, kes ei otsiks pidevalt kohta, kus istuda ja keha kinnitada. Meie tagasihoidlik seltskond pitsi ei sülita ning peab kõrgeimaks kohuseks kõigesöömist. Selle moto järgi me ka toimisime.
Musta mere riigid on, nagu nimigi ütleb, mereriigid ning kala peetakse au sees kõige viksemast kohvikust tipprestoranini. Kala ja mereannid on alati värsked ning maitstes ei ole kahtlustki, et sama päeva varahommiku veetsid need kalad veel vabas vees. Ühest küljest võib tunduda, et kala on kala ning mismoodi saakski selle uimelisega näidata kätte iga uue riigi toidukultuuri, kuid teisest küljest erinevad nii serveerimisviisid kui ka maitsed.
Bulgaarias kuldsetel liivadel serveeriti ligi 300 roaga (sic!) al fresco restoranis kala ilma liigsete lisanditeta – lauda tuli vaid grillitud uimeline, sai ja oliiviõli. Ei midagi keerulist, ent tõeline elamus. Päev varem toodi Rumeenias Doonau veerel asunud restoranis lauda pingpongipalli põrkeomadustega kaheksajalg ning kohalike pipardega liigselt üle maitsestatud tursk. Veidral kombel ei ole kumbagi liiki leida ei maailmakuulsast jõest ega kohalikust merest.
Odessa, mu arm …
Alustasin oma juttu väitega, et soovides näha, kui pikk on iga raskelt teenitud euro tegelikult, tuleb minna Ida-Euroopasse. Kirja ei saanud see lause norimise või ülbuse tõtt. Kaks nädalat vaid parimates restoranides toitumist ja hotellides ööbimist ei ole enamikule eestlastele oma kodumaal taskukohane. Kaks nädalat vaid parimates restoranides toitumist ja hotellides ööbimist meie endistes vennasvabariikides on aga lõbus puhkus argipäevast, milleks ei pea teenima peaministri palka.
Tsiklimatka trajektoorist ja tempost lähtudes peatusime iga öö uues linnas ning peaaegu iga päev ka uues riigis, uue raha ja hinnapoliitikaga. Rääkimata odavamast kütusest ja kärakast neis Musta mere paikades, kuhu tee meie rattad keerutas – elu oli lihtsalt kordades soodsam, inimesed aga ikka samade nägude, juttude ja naeratusega. Ilmne oli ka korrelatsioon kütusehinna, tervete hammaste ja aukudeta teede vahel. C'est la vie!
Kuna meie keskendume praegu söömisele ja restoranidele, vaatame hindu ja olukorda selle reisi parima sihtkoha alusel. Kõige vingem linn, kus Musta mere ääres toidunaudinguid koguda tasub, on kultuuriliselt, ajalooliselt ja sotsiaalselt rikkalik Odessa. Musta mere kõige suurem sadam, kus kaisid mitme kilomeetri jagu, võtab iga uudistaja hästi vastu ning annab peavarju, kõhutäidet ja head vestlust.
Antiikajast kuni suure rahvaste rändeni asus Odessa maa-alal kreeklaste koloonia, Kuldhordi ajal Genova asula Ginestra ning Osmanite impeeriumi ajal tatarlaste ja kreeklaste asula Hadžibei. 1765. aastal rajasid türklased selle kõrvale kindluse, mille Vene väed vallutasid 1789. aastal. Odessa asutati Katariina II käsul 2. septembril 1794 Venemaa sõjasadamana. Teises maailmasõjas linnaelanike poolt ilmutatud mehisuse eest nimetati Odessa 1965. aastal kangelaslinnaks.
Laiade bulvarite ja kitsaste linnatänavate vahele on end ära peitnud tõeline gurmaanisihtkoht, kus restorane leidub igas värvis ja maitses. Enamasti on menüüs hinnad ligikaudu kaks korda odavamad kui Tallinna parimates söögikohtades. Michelini-tärnide väärilist toitu leidub Odessas peaaegu igas laudade, toolide ja köögiga avalikus ruumis. Lisaks oskavad odessiidid end hästi tunda ja teisigi end sarnaselt tundma panna. Kohalik teeninduskultuur on miski, millest võiksid õppida isegi Eesti toidukohad. Odessa on peale Potjomkini treppide, klassitsistliku arhitektuuri, tuhande ratastel kohviauto ja kaunite naiste selgelt ka järgmise kümnendi Euroopa toidusihtpunkt.
Kommuun aitab kõhu täis saada
Reisil viibides on tähtis küsimus, kuidas leida võõral maal, võõras linnas (seekord dokumentidega!) üles need parimad kohvikud, restoranid ja muud mainitult väärilised söögikohad. Appi tulevad veebilehed ja mobiilirakendused, näiteks TripAdvisor ja Foursquare.
Eestis valivad kriitikud igal aastal 50 parimat restorani, millega järjestatakse kohalikud toidukohad ja peakokad. TripAdvisor ja Foursquare peavad iga riigi ja selle linna kohta samasugust nimekirja, kuid selle erinevusega, et edetabeli on paika sättinud kliendid ise. Maailmas ringi reisijatele on toidukohtade valikul tulnud alati appi mõni toidugiid või -rakendus. Varem oli selleks Michelini kaart, mis suunas inimesed enda antud tärnidega restoranidesse. Tänapäeval kannavad aina enam sedasama koormat mobiilirakendused ja kodulehed.
Väga mugav on võtta mõnes võõras linnas lahti TripAdvisor või Foursquare ning lähtuda punktisüsteemist, mille on paika seadnud nendes kohtades söömas käinud inimesed. Lisaks punktidele on kohe võimalik lugeda kommentaare ning praakida välja ebasobivad kohad. Soovid proovida parimat Kiievi Itaalia kööki? Või Bulgaarias kuldsetel liivadel parimat mereandi? Pole muret, kohe leiame!
„Kohe leiame” tähendas vähemalt selle matka ja ligikaudu 42 söögikorra jooksul peaaegu täielikku tõele vastavust. Leidsime üles kohalike ja turistide poolt absoluutselt parimateks nimetatud söögikohad ning andsime neile lahkudes samad punktid, mis meid algselt sinna meelitanud olid. Usaldage oma kogukonda, siinkohal mõtlen just seda sööjate kogukonda, kes pidevalt parima maitseelamuse nimel ringi uudistab.
Kui huvitute ühest toidutuurist väljaspool Eestit ning soovite maitsta head-paremat ka pidevalt raha maitset suus tundmata, unustage Prantsusmaa ja Itaalia ning võtke suund Musta mere poole. See meri on suur ja lai ning selle äärde on kogunenud võimas kultuur, ajalugu ja toit.
*Tere õhtust, härrased, mida teile täna?
