Kuivainete pakendamist plekktoosi võib seostada puhtuse ja bakteritest põhjustatud haigustega võitlemisega ning sellest tulenenud turundusideedega, mis said hoo sisse 19.-20. sajandi vahetusel. Postimehes 1935. aastal ilmunud tooside reklaamis vastandati neid praktilisuse aspektist paberkottidele.

Plekktoodete ajalugu ulatub Eestis 19. sajandi lõppu, kui 1891. aastal asutati Tallinnas H. Taube ja P. Starri plekitoodete ja kromolitograafia töökoda. 1921. aastal asutati kümme aastat tegutsenud ettevõte AS Dedalus, kus hakati tootma plekist kuivainetoose. Lisaks tehti seal nööpe, käepidemeid, apteegi-, kreemi- ja kommikarpe. Toodete värvitrükkimist alustati 1923. aastal. Dedaluse pankroti järel sai sellest uue omaniku käes AS Norma, kus jätkati köögigarnituuride tootmist. Peale ettevõtte riigistamist ja mitmete väiksemate ettevõtete liitmist jätkus tegevus Norma nime all ja laienes ka tooside kujundus. 1968. aastal avati Rakveres lehtmetalli töötlemise osakond.

Väheste vormimuutustega (kaane profiil, hingedega ja hingedeta versioonid) toose saab ajaliselt eristada neil kujutatud motiivistiku abil. 1930. aastatel ja nõukogude perioodi algusaastatel kujutati valdavalt erinevaid linna- ja loodusvaateid, mida raamistas sageli rangelt geomeetriline või rahvuslik ornament. Korduvalt kujutati Tallinna vaatamisväärsusi, mis andsid muidu argise funktsiooniga esemetele suveniiri ilme.

1960. aastate keskpaigast ilmusid kasutusele täpilise kujundusega versioonid, millest kõige levinum ja tuntum oli valgete täppidega punasel taustal. Seniste linnavaadetega võrreldes olid täpilised toosid neutraalsemad ja teenisid nii suure populaarsuse. Täpid olid tol ajal laiemas käibes: näiteks Walt Disney Minnie Mouse’i seelikul, Christian Diori kollektsioonides või Marilyn Monroe bikiinidel. Nii toimis see muidu üsna mustrivaeses nõukogude olmes ka kui viide geomeetrilisele ja kontrastsete toonidega popkultuurile.

Allikas: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid