Grilliveinide test: Temperamentne Priorat
Hispaania veini on eestlased allati hullu moodi armastanud, juba siis, kui odavad Tsiili ja Austraalia karbiveinid ei olnud meile veel jõudnud ja paljud uskusid, et aastakäiku tähistav sõna cosecha on hoopis veinimaja nimi. Küllap sellest ajast on pärit ka eksiarvamus, et kui Hispaania vein pole Rioja, et siis see nagu ei olegi päris õige vein … Tegelikult on aga suure, üle 60 000 hektarise Rioja piirkonna veinide varjus hoopis omaette arenenud veiniilmas väga kõrgelt hinnatud Priorati veinid.
Hispaanias, Tarragona külje all, Barcelonast edelas asuvas Prioratis hakati veini tegema juba 1163. aastal, kui tänapäeval küll varemeis, kuid tollal vägagi elujüõulise Scala Dei (jumala redel) kloostri asukad istutasid aeda esimesed Prantsusmaalt Provance’i palverändurite kompsudes saabunud viinapuud - küllap Grenachid. Veini kulus munkade maise majapidamise sakraalses argipäevas kõvasti ja järgmiste sajandite jooksul edenes viinamarjaviljelus sealkandis päris hästi – laastava juuretäiepideemia ajaks 19. sajandi lõpus oli Priorati järskudel nõlvadel viinapuuaedu 5000 hektari jagu.
Phylloxera ehk juuretäi tegi kaljustel nõlvadel puhta töö
Vanu aedu ei viitsinud eelmise sajandi vägivaldsel ja keerulisel esmapoolel enam keegi taastada, uute rajamisest rääkimata. Kui mõned ettevõtlikumad Hispaania veiniloojad eelmise sajandi viiekümnendatel Scala Dei ümbruses vanu viinapuuaedu uurima tulid, ei olnud kunagisest hiilgusest enam varjugi ja alustada tuli vanajändrike viinamarjapõõsaste sordituvastamisest.
Need tootjad, kes Scala Dei ümbruses mõnikümmend aastat tagasi ikoonveinimeistri René Barbieri juhtimisel saabusid, on praeguseks piirkonna kõvemad tegijad. Risk tasus ära. Või mis risk see nii väga oligi – Hispaania kõige kuivemas piirkonnas, keskmiselt poole kilomeetri kõrgusel merepinnast päevalõõsas ja ööjaheduses, imelisel punamustal, poorsel ja sätendaval, kuid toitainevaesel kiltkivipinnasel (kauni nimega Llicorella) kasvavate sajandivanuste viinapuude marjadest ilmselt ainult head ja ulmehead veini teha saabki.
Kergelt see vein ei tule
Järskudel, kuni 60 kraadise tõusunurgaga mäekülgedel saab marju korjata ja põõsaid kohendada vaid köis ümber vöö, masinate kasutamine ei tule kõne allagi. Odav see ka pole, sest igivanad puhmana toimivad põõsad - nii saab viinapuu oma lehtedega marju palava päikese eest kaista - annavad saagina välja ühe kobara ehk napilt pudeli veini põõsa kohta. Lihtne aritmeetika ütleb, et kolm tuhat viinamarjapõõsast tähendab kolme tuhandet pudelit veini ja sellest teenitava rahaga peab pere järgmise korjeni hakkama saama. Ülimadal saagikus (5 hektoliitrit hektarilt) jääb alla isegi kasinale jahedale Saksamaale (80 hektoliitrit hektarilt).
Õnneks ei pea veel hiljuti pea tundmatu Priorati veinitootjad oma veinide eest tasu küsides (mitmed neist kuuluvad Hispaania kõige kallimate veinide hulka) silmi maha lööma. Vanade viinapuude veinud on võimsad, alkohoolsed, lopsakad, külluslikud ja kalleid bordoosid meenutava meeletu arengupotentsiaaliga. Priorati veinidest juuakse Hispaania paremates restoranides ära pool, ülejäänu müüakse maailma laiali.
Priorat ärkab
1979. aasta 600 hektarist on saanud tänaseks juba 1700, koos veiniga on tagasi tulnud turistid ja puutumatu looduse, pisikeste külakeste ja kunagist kuninglikku pompoossust meenutavate kindluste ja kloostrite vahele satub aina enam külalisi, kes ei oota, kas ja millal imelised veinid nendeni jõuavad.
Võtsime seekord Eestis pakutavad „prioratid” ette ja ei pidanud pettuma. Nii kõrgeid hinnanguid, nagu lauas istujad pimetestil jagasid, tuleb harva ette. Otsige need veinid üles ja proovige: õhtud on Eesti suves grillilõhnased ja korralik lihaveisekäntsakas on just see, mis nende rajupargiste, animaalsete ja võimsalt happeste veinide juurde küpsetada tasub. Seakaelast tüdinenud grillimeister saab oma rõõmsatele külalistele samasugust, veinisinist naeratust vastu naeratada.
Priorati pigised, lagritsased ja sageli konjakis leotatud suitsuste kirsside järgi lõhnavad veinid tehakse enamasti vanade ja väga vanade viinapuude saagist. Peamiselt kasutatakse punaste marjade maitset andvaid Grenache’i (Hispaanias ka Garnatxa, Garnacha) ja Cariñena viinamarju, aga aina enam on moes maitses musti metsamarju meenutavad Cabernet Sauvignon, Merlot ja piprane Syrah.
Priorati veinid on ülikontsentreeritud, soolakad, väga tanniinsed ja jahedatest öödest tulenevalt üsna happelised ning meenutavad sageli (ka oma viinamarjavaliku tõttu) jõulisemaid prantsuse Chateauneuf-du-Pape veine. Roosat ja valget tehakse väga vähe. Tõesti, miks peakski?
Priorat DOC
Gratavinum „GV5” 2007, 14,5%
Aroom: Küpsed kaugelearenenud aroomid mõjuvad kaunilt ja võimsalt: marjane, animaalne ja ürdine bukett toob esile üleküpsenud arooniad, ploomid, mustad kirsid ja isutava valiku metsamarju, jättes ruumi vanilli, heina ja mineraalse tolmu tarvis. Nüanssideks tahma, võidunud nahka.
Maitse: Harmoniline, särtsaka happe ja rammusa puuviljatasakaaluga tanniinne vein, mis lausa karjub tummise prae järele. Maitses on sõstraid, musti ploome ja ohtralt metsamarju. Maasikaselt magus väga pikk järelmaitse tundub suitsuselt nõgine, nahkne ning vihjab napilt ka tumedale sojakastmele. (vinosfair.ee)
Torres „Salmos” 2012, 14,5%
A: Meelde jäävad suitsused mustad ploomid, põldmarjad, mustad kirsid ja leheke basiilikut. Mõnevõrra animaalne, täidlane ja tihe aroom on piprane ja magusalt tammevanilline. See on üks soe ja arusaadav, väga hea käekirjaga vein.
M: Tugev ja struktuurne, aeglaselt avanev maitse võlub tumeda marjasuse, kakao ja vaniljekreemiga. Hape ja tanniinid jäävad kuni lõpuni tasakaalu ning on teineteist pigem täiendavad kui summutavad, järelmaitse õhetab ja on alkohoolselt piprane. Rahvalik, rammusalt liköörne lõkkevein jahedaks suveõhtuks. (dunker.ee)
De Muller Garnacha, Merlot, Syrah Crianza 2013, 14,5%
A: Üledoos jahvatatud musta pipart, mille taustale laotuvad nii puidulaastude kerge vaniljesus kui mustad üleküsenud metsamarjad, ploomid ja sigaritubakas. Nauditav, elegantne ja kerge eukalüptiõhetusega, tagasioidlikult alusmetsane.
M: Vürtsisus kandub maitsessegi, mustale piprale lisandub nelkpipar, muskaatpähkel, kardemon ja must suitsune Lapsang-tee, marjasuse määravad sõstrad, lagritsas veeratatud magusad mustad ploomid ja kirsid. Järelmaitse näib otsatu ning mänglev, alkohol jääb peitu. Grilliõhtu staar. (wines.ee)
