Volbriööd võib võtta ka kui puhtakujulist söömishedonismi

Kõik need inimesed, kes on kas Tartust pärit või kelle elutee on neid alma mater'isse mõneks ajaks toonud, tunnevad volbriööd – see on üks joviaalne ja hedonismi täis aeg hämarikust koiduni, kui võim linnas on tudengite käes. See on aeg, kui süüakse ja juuakse nagu homset ei oleks.

Tartus toimuv on väga puhtakujuline, kuid üsna hiline volbriilming – tegelikkuses on volbripäeva Eestis tuntud aga kogu aeg, alates muinasajast. Tänapäevase nime sai see päev koos kristlusega. Volbripäeva saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle. Eesti kombestikus oli selle levinumaks märgiks kaunviljade külvamine. Halva eemale peletamiseks kaasnes tule tegemine, kellade helistamine, lärmamine ja muud rituaalid.

Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on tugevasti muutunud: Tartus muudavad juba enam kui sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased, peamiselt korporandid. Rongkäiguga liigutakse Toomemäele Karl Ernst von Baeri monumendi pead šampanjaga pesema, kõnesid pidama, Kassitoomele lõket tegema ja laulma. Öösel on tudengikorporatsioonide uksed avatud külalistele.

On säilinud ka legend, et nõiad kogunevad aastas mitu korda oma suurpeole - sabatile -, millest üht peetakse volbriööl. Sabatil käiku peeti aga kristlikus maailmas raskeks patuks. Paljude legendide järgi toimusid sabatid eri kohtades: ristteedel, metsas, alpiaasadel, mäenukkidel ja isegi mahajäetud kirikutes. Keskajal oli sabatiga seotud ka kaks traditsioonilist druiidide pidustust: kõigi pühakute päev 31. oktoobril ja volbriöö 30. aprillil.

Karulauk ja lammas

Korporeerunud üliõpilasel on iga volber seotud traditsioonilise rongkäiguga. Pidustuste käigus annab nii linnavõim kui ka ülikool võimu käest ning laseb tudengitel ühe öö piiramatult hullata. Seda saab selgelt vaadelda kui paralleeli legendidega, mis sedastavad, et volber oli aeg, mil nõiad kogunesid, et pidada pidu ja lasta luuasõidul tavainimesi hirmutada. Varasemalt tähendas volber ikka pigem õllejoomist ning tüdrukute järel jooksmist, mille vahele ehk maitsti pisut volbrisuppi. Viimane tegevus oli aga pigem selleks, et soodustada ja garanteerida kahe esmamainitud aktiviteedi jätku.

Otseselt ei ole ürikutes kirjas see, mida volbriajal Eestis on söödud. Kuna aga tegemist on kaunviljadega seotud pühaga, võiks just herneid ja ube pidada paslikuks volbrilauale panna. Samuti võiks nõidadest inspiratsiooni saanuna serveerida veidraid ja värvilisi roogasid. Alati sobivad selleks näiteks lammas, samuti karulauk ja muud metsast korjatud annid. Kuna aprilli lõpus / mai alguses ei ole loodus meie geograafilises vööndis ise meile veel midagi tugevat kasvatanud ega pakkunud, siis tuleb vaadata otsa sellele, mis sahvrites alles on ning mida kuskilt korjata juba saab.

Seetõttu ongi aeg minna metsa ning korjata seda, mida leida on: näiteks karulauku. Seda küüslaugust ja aromaatset lehte kasvab paiguti umbrohuna tervete põldude kaupa ning just see erkroheline salat sobib imeliselt volbrilauale koos lambakintsu ning heade jookidega. Lisaks sellele saab korjata ka erinevaid pungi ja võrseid, millest teha napse või määrdeid. Samuti sobivad volbrimeeleoludega kokku veresöögid – käkid ja vorstid.

Karulauk, lammas ja võrsed annavad lisaks vitamiinidele ka hea enesetunde, maast ja metsast tulnud väe ning ajavad inimesed tänavatele krutskeid tegema. Täpselt nii nagu volbriöö seda ette näeb.