Asado ehk Ladina-Ameerika lihakuningad
Kirjutasin asado’st kui ühest Argentina elustiili alustalast esimest korda ligikaudu kümme aastat tagasi ning siis pärines minu tarkus selle toitu, grilli ja elustiili tähistava mõiste kohta vaid raamatust. Nüüdseks olen ka ise tõelist asado’t maitsta saanud, sellest mitme argentiinlasega vestelnud ning seda ise teha katsetanud. Vanema ja targemana võin öelda üsna üheselt, et ka eestlane on argentiinlane – grilli armastavate rahvaste erinevus seisneb vaid selles, et meie laiuskraadil sureb sütel lihapõletamine ligi pooleks aastaks välja, et siis kättemaksuga naasta.
2007. aastal kirjutas minu toonane kolleeg, äsja Argentinas elatud aasta järel kodumaale naasnud Lii Kängsepp, et maalähedaselt väljendades on asado üks seltskondlik grillipidu, kus kohtuvad head sõbrad, perekond, vein ja üsna üüratutes kogustes liha. „Igasugused juurviljad, salat ja muu taimne toidus on asado juures absoluutselt teisejärguline. Asado’sid peetakse kus tahes: kortermajade terrassil, ruumikas tagaaias, avalikus pargis, nii kõrgklassi rikkurite peres kui ka äärelinna getos. Erinevus rikkurite ja getoinimeste asado vahel seisneb muidugi lihakoguses ja abivahendites – rikaste parrilla’d on disainitud ja külluslikud, vaesed ajavad teinekord läbi ka lihtsalt vana voodipõhja alla tehtud lõkkega,” kirjutas Liis.
Asado ülistab liha, igasugust liha – ei ole tavatu, et samal restil ootavad sütel valmimist lammas, veis, siga, lind, looma siseorganid, vorstid chorizo'dest morcilla'deni ja suured verised ribid. Liha on see, mida on tuldud valmistama, liha on see, mida soovitakse maitsta. Kõik muu toiduline on teisejärguline ning mõeldud vaid selleks, et komplimenteerida lihalist. Ootamatu, aga tõsi – ka vein on asado’s teist viiulit mängima pandud. Ainsateks maitseaineteks asado's on sool, pipar ja sidrun – kõik ikka selleks, et tuua esile aus ja tugev lihamaitse.
Asado on sada protsenti meeste teema: mehed toovad ja valivad liha, lõikavad ja valmistavad selle ette ning keeravad korralikuks asado’ks kokku. Asado näitab kätte selle, milline inimene tegelikkuses on, ehk see, kuidas asador käitub parrilla ümber (kui suure hoole ja armastusega, kui täpselt ja tähelepanelikut, millise tujuga ta kõike teeb), käitub ta ka päriselus.
Miks ma asado’st ja argentiinlastest kirjutan? Sest Eesti on samuti grillirahvas ning seda aina kasvavas trendis – meile meeldib kulutada tunde ja tunde, valmistades ette liha, kutsudes kokku seltskonda ning siis süüa. Kirjutan seda lugu ka sellepärast, et on viimane aeg puhastada oma ahjud, tuua keldritest välja söed ja tangid ning alustada Eesti talvele järgnevat grillisuve.
Mis on mis asado’s?
Asado – sõnal asado on kaks tähendust. Esiteks tähendab see üritust, mille käigus liha grillitakse, ning teiseks on see kindlat tüüpi lõigatud veiseribi, mida grillitakse.
Asador – asado valmistaja, grillmeister ja inimene, kes jagab seltskonnast kõige paremini, kuidas liha õigesti grillida.
Parrilla – koht, kus liha grillitakse; nii tulease kui ka restoran, kus grill-liha pakutakse. Kõige tavalisem parrilla näeb välja nagu üks vana kooli šašlõkiküpsetamise seadeldis.
Chimichurri – vürtsine kaste, mida võib soovi korral grillitud lihale lisada. Ühe legendi järgi on kastme ristiisa 19. sajandil Argentinas sõdinud iirlane Jimmy McCurry, kes chimichurri’t esimesena valmistas. Chimicurri’t valmistatakse hakitud peterselli, küüslaugu, sibula, paprika, kuivatatud pune, soola, pipra ja oliiviõliga. Soovi korral võib lisada pisut äädikat.
Morcilla – kohalik verivorst, pisut pudedama konsistentsiga kui tema Eesti sugulane.
Chorizo – maitsestatud, ehtsast lihast toorvorst.
Bife de chorizo – korralik lihatükk, mida suur osa argentiinlasi peab kõige maitsvamaks osaks veisest.
Choripan – vorst saia vahel, sisuliselt kodukootud hot dog.
