Kuna meie kontor on kinni, siis olen end mõnusasti sisseseadnud oma pisikeses tibukollases köögis. Kiired ümberkorraldused, kleepimised ja mööbeldamised ning minu kollasest retroköögist on saanud üpriski moderne väike stuudio. Kus pole puudu tahtest, seal ei tule puudu ka võimalustest. Järjekordne Hispaania vanasõna.

Kuid ilusad toidupildid ei ole kindlasti minu ainuke põhjus, miks mulle meeldib seda teha. Tooraine, mida siit võib leida, on imetlusväärne. Valencia on vahemeäärne linn, kus turud on lookas vapustavatest toodetest. Mereandidest avokaadodeni. Apelsinidest ma ei hakka üldse rääkimagi, sest neid oranže palle, mida ma siiani söönud olin, ei anna isegi võrreldada nendega, mis meil siin on.

Ja avokaadod. Oh need avokaadod. Ma võin paar päeva järjest oma kohvi ilma piimata juua, aga kui kausist on avokaadod otsa saanud, vean end kohe poodi. Ja nii ma ükspäev jalutasingi oma kollase köögi poole, turukotis 2 vutti, 12 vutimuna, kartulid-porgandid, rosmariin ja tüümian.

Ma ei saanud sel aastal munadepühad veeta oma perega. Osaleda meie iga-aastasel munade koksimisvõistlusel, kus emps niikuinii võidab. Aga ma pean midagi tunnistama - ta teeb sohki ka! Kuid tema värvitud munad on alati nii ilusad, nii et me laseme tal seda teha.

Sel aastal korraldasin ma siin ühe pisut teistmoodi õhtusöögi. Iseendale ja neile paarile lisakilole, kes mu puusadele on kodu loonud ja mulle tundub, et nad nii pea veel sealt lahkuda ei kavatse.

Aga see vutt! Ise nii pisike, aga oh kui maitsev!

Sellega, kuidas vutti valmistada nii nagu seda Kairi Tähe tegi, tutvu SIIT!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid