TERVISLIK TOITUMINE: Kas liha söömine on loomulik?

Loomsete toodete tarbimist peetakse meie ühiskonnas vaikimisi normaalseks ja loomulikuks. Enamik inimesi ei sea seda mitte kuidagi kahtluse alla, sest liha on alati söödud, see on traditsiooniline ning harjumuspärane. Liha söömist ei peeta valikuks, vaid normiks. Valikust, veendumusest ja usust hakatakse alles siis rääkima, kui keegi hakkab taimetoitlaseks. Kas see on põhjendatud? Kas liha söömine on tõepoolest loomulik?

Ideoloogiaid ning veendumuste süsteeme tähistatakse järelliitega –ism: patriotism, rassism, seksism, ateism, feminism jne. Siia alla kuulub ka veganism ehk täistaimetoitlus, mis peab loomade tarbimist ja ärakasutamist ebaeetiliseks. See on ka põhjus, miks taimetoitlust käsitletakse ideoloogiana, valikuna, veendumuste süsteemina. Kindlasti on teilgi ette tulnud juhtumeid, kus taimetoitlasi nimetatakse taunivalt usklikeks, kes üritavad n-ö tavainimestele oma usku peale suruda. See kõik tuleneb arvamusest, et veganlus on ideoloogia, lihasöömine aga loomulik ning paratamatu, vahendab Vegan.ee.

Loomsete toodete tarbimine ei ole loomulik ega ka paratamatu, sest see tuleneb samuti ideoloogiast ning veendumuste süsteemist – karnismist. Karnism on nähtamatu veendumuste süsteem või ideoloogia, mis ajendab inimesi teatud loomi sööma. Seda mõistet kasutab Melanie Joy raamatus „Why We Love Dogs, Eat Pigs and Wear Cows“. Karnismist tuleneb näiteks, et peame sigade söömist normaalseks, aga koerte söömist rõvedaks; naaritsakasuka kandmist loomulikuks, aga kassinahast kasuka kandmist vastikuks. Me oleme veendunud, et teatud loomad on mõeldud inimestele tarbimiseks, teised aga mitte. Kuid ei tasuks ära unustada, et sama veendumus on ka näiteks hiinlastel: nende jaoks on kasside ning koerte tarbimine sama loomulik kui meie jaoks sigade ning lehmade tarbimine. Igasugune loomade tarbimine on seotud ideoloogiatega, need võivad kultuuriti olla lihtsalt pisut erinevad.

Karnism on domineeriv ideoloogia: niivõrd laialt levinud ja juurdunud ideoloogia, et selle tõekspidamisi käsitletakse tervemõistuslikkusena, „nii nagu asjad on“, mitte aga laialt levinud arvamustena. Seetõttu on seda raskem märgata kui peavoolust väljapoole jäävaid ideoloogiaid, nagu näiteks veganismi. Nii tundubki enamikule inimestest, et liha söömine on normaalne ja loomulik, sest nad ei tuvastata selle taga peituvat veendumuste süsteemi.

Sarnaselt rassismile, heteroseksismile, seksismile ja teistele sarnastele ideoloogiatele on karnism ka ekspluateeriv ning vägivaldne ideoloogia. Suurimateks kannatajateks ja ohvriteks on seejuures miljardid farmiloomad, keda igal aastal toidu nimel tapetakse ning piinatakse (loe pikemalt siit). Samal ajal põhjustab selle ideoloogia järgimine kannatusi ja surma ka miljonitele inimestele: loomsete toodete tarbimist seostatakse mitmete lääne ühiskonna krooniliste haigustega (diabeet, vähk, südame- ja veresoonkonnahaigused). Ka Eestis on igast sajast surmajuhtumist 54 põhjustatud vereringeelundite haigustest. Samas võivad hästi planeeritud taimse toitumisega osa neist haigustest olla välditavad (loe vegantoitumise tervise-eeliste kohta siit).

Et selline ekspluateeriv ideoloogia saaks toimida ja laialdaselt levida, on kasutusel mitmed kaitsemehhanismid.

Süsteemi põhiliseks kaitsemehhanismiks on eitus: kui me eitame probleemi kui sellise olemasolu üleüldse, siis ei pea me ka selle lahendamiseks midagi tegema. Eitus väljendub suuresti läbi nähtamatuse ja peamine viis, kuidas karnism jääb nähtamatuks, on selle mittesõnastamine – kui me ei anna sellele nime, siis me ei saa sellest mõelda ega seda kahtluse alla seada.

Teine kaitsemehhanism on õigustamine. Karnism õpetab meid loomade söömist õigustama, esitades müüte liha (ja teiste loomsete produktide) kohta faktide pähe, levitades Kolme Õigustamise N-i: loomade söömine on normaalne, naturaalne ja nõutav.

Kolmas kaitsemehhanism on mugavus. Loomsete toodete tarbimine on tehtud piisavalt mugavaks ja kättesaadavaks. Meile ei näidata, kuidas liha meie lauale jõuab. Me ei tea, mis toimub tapamajades või mis tingimustes loomi peetakse. Me õpime käsitlema loomi kui objekte, kui massi, mitte kui indiviide, sest niimoodi on neid lihtsam tarbida. Kõik kaitsed teenivad ühte eesmärki: blokeerida meie teadlikkust ja empaatiat farmiloomade ja toodete suhtes, mis nende kehadest saadakse.

Inimene on oma loomult empaatiavõimeline olend, enamik meist ei toeta ekspluateerimist ega vägivalda, sest mõistame, et sellistel ideoloogiatel ei ole meie ühiskonnas kohta. Karnism on aga niivõrd laialt levinud ning juurdunud ideoloogia, et enamik meist ei anna endale aru, et toetame praktikaid, mis lähevad tegelikkuses vastuollu meie põhiväärtustega. Ehk oleks aeg mugavustsoonist välja astuda?