Kodurestoran Mer(rit)Mer(i): Lisades majanduslangusele toiduarmastuse, on tulemuseks kodurestoran
Pealinnast kulgeb rahulikus tempos (ja toiduootuses) MerMeri kodurestorani Juminda poolsaarel umbkaudu kolmveerand tundi. Sulnis merevaade restorani hoovist ja akendest lööb pahviks ning seiskab aja. Pererahvas – Jaan ja Merrit Kiho ning nende kümneaastane Ameerika buldog Hummer – ei tea nädalapäevadest ammu enam midagi.
Vaid niipalju tuleb talvisel ajal kalendrit meeles pidada, et reedest pühapäevani on oodata peamaja avarasse ja isikupärasesse kööki külalisi – vahel kaksi, vahel pundikesi, mõnikord ka bussitäie kaupa. Pererahvas võtab vastu kõik, kes kaugelt või lähedalt tulemisega endale tüli on teinud.
Suvisel ajal võib kalendrid jälle seinalt maha võtta, sest toit valmib iga päev oma tulekust ette teatanud inimestele. Paljudel päevadel isegi mitu korda – lõunaks esimene ja õhtusöögiks teine seltskond.
„Enamasti tuntakse meid Tallinnas, kuid õhtustama tullakse kõikjalt üle Eesti, meid on üles leitud isegi põhjalast. Huvitav muutus on viimastel aastatel olnud see, et kohalikud Kolga-Aabla inimesed on hakanud meie juures aega veetmas käima. Meie küla postiljon tuli naisega siia tähtpäeva pidama,” räägib perenaine Merrit.
Viimase seitsme aastaga on MerMeri külastanud tuhanded inimesed, kes on kirjutanud täis ligi kümme külalisraamatut – nendes leidub vaid kiitust ja tänusõnu. Merriti sõnul oli ta matemaatikas viimati klassi parim kolmandas klassis, aga mõne Eesti pisilinna jagu inimesi peaks kokku saama küll, et rivistada üles kõik need, kes seitsme aasta jooksul MerMeris söömas on käinud.
Kui rääkida menüüdest ja retseptidest, mida külaliste toitmiseks on tulnud kokku kirjutada, saab kolossaalselt imelise numbri. „Oi jummal, tegelikult ma rehkendust ei pea, aga kui võtta nii, et kasvõi omaenda perele tuleb nädalas kolm-neli uut katsetust ja nii juba seitse aastat järjest, siis uusi roogi või variatsioone vanadest peaks tulema pluss-miinus tuhat viissada. Raamatutesse retseptidena on kirja pandud vist juba paar-kolmsada,” selgitab Merrit.
Kuidas näitleja ja filoloog restorani tegid
Jaan Kiho töötas pikalt näitlejana, teatrinäitlejana näiteks Tartu Vanemuises, kuid ta on tuntud ka kui filminäitleja. Jaani näeb nii Eesti absoluutseks klassikaks saanud filmis „Arabella, mereröövli tütar”, aga ka karmikoelises draamas „Metskannikesed”.
Merrit Kiho on hariduselt eesti filoloog ning töötanud eesti keele õpetajana. 1990ndate alguses seiklesid nad mõne aasta Rootsis, kodumaale naasmise järel pidasid aastaid väikest kinnisvarabürood. Kuna toit ja inimestega suhtlemine on veres mõlemal, tundus üsna loogiline avada oma uues kodus ka söögikoht.
„Restorani pidamine on pisut nagu näitelaval olemine – iga seltskonna vastuvõtt on kui näidendi lavastamine ja ettekandmine. Filoloogile omane hea keelekasutus tuleb samuti kasuks. Loomulikult oli alguses meie ideele palju viltuvaatajaid. 2009. aastal peeti mõtet alustada masu keskel restoraniäriga hullumeelseks, aga kuna olime oma kinnisvaraäri juba sulgenud, leidsime restoranis hea väljakutse. Meie kasuks rääkis toona fakt, et restorani avamisega ei tekkinud mingit lisakulu – maja ehitasime oma säästudest, juurdeehituse samuti. Köök, kus siiani kõik toidud valmistan, oli majas ju meile endile kasutamiseks olemas. Eks meil oli ka palju õnne. Inimestele hakkas idee MerMerist meeldima ning siin me seitse aastat hiljem olemegi,” räägib Jaan.
Küsin Merritilt ka küsimuste küsimuse ehk kuidas tal üldse tekkis huvi toidu ja kokanduse vastu ning millal tundis esimest korda, et vajadusest on saanud raskekujuline hobi. „Mu lapsepõlvekodus oli hea toit au sees. Tänu jahimehest isale oli põnev ulukiliha igapäevane „luksus”. Ema valmistas kolmekäigulise piduliku lõuna alati vähemalt nädalavahetustel ning vanem õde kandis selle kaunilt lauale. Küsimuse teisele poolele vastas päris hästi üks meie külastaja – küllap tegite restorani koju, sest ei viitsinud enam tööl käia,” mainib Merrit.
Samas vaid armastus ja õhk ei taga, et koht töötaks. Mida on vaja selleks, et restorani, olgu kodus või mitte, seitse aastat tipus ja põnevana hoida? „Vastan järgmise külastaja lausega, mida täna kuulsin: „Ma sõin elus esimest korda lammast ja ohhhh! kui hää ta oli!”. Sellised laused annavad meeletult energiat ajada oma asja just niimoodi, nagu meile meeldib,” rõõmustab Merrit.
Restorani loob nimi koos menüüga
Restorani kohta annavad parimat infot nimi, selle saamislugu ja menüü. MerMeri nimesaaga on huvitav, kuid lihtne ning tegelikult ka etteaimatav, samas sügavama tähenduse ja ideega, kui arvata oskame. Nimelt on see Jaani välja mõeldud ning koosneb loomulikult Merriti nimelühendist ja mere lühendatud variandist.
„Ühelt poolt on tegu tõesti lühenditest koosneva nimega, kuid teiselt poolt tähendab „mer mer” norra keeles „rohkem, rohkem”, mis annab ülitäpselt edasi nii meie endi kui ka kogu restoranis istumise mõtte ja mõnu,” selgitab Jaan.
Rääkides MerMeris pakutavast toidust, ei ole siiani sama menüüd mitu õhtut järjest ette antud. Alati leiab Merrit uut inspiratsiooni ning loob tuju, tooraine või kliendi soovide järgi uued retseptid. Mitteõppinud koka professionaalset tunnetust näitab seegi, et retsepte Merrit kontrolliks läbi ei tee – tuleb nii, nagu tuleb, ning siiani on need ligi seitse aastat ehk 2500 päeva välja tulnud jumalikud ja kiiduväärsed.
Eelneva mõttekäigu kinnituseks tekib siinkirjutaja silme ees MerMeri köögiletile kapist, sahvrist ja külmikust kokku korjatud kraamist nagu võluväel mõnus salat kapparite, seente ja paar päeva marineerunud graavihirve sisefileega. Juurde serveeritakse Jaani marineeritud hiidoliivid, mis maitsevad nagu veidrad hapukurgid. Samasuguse tinistuse väel saab kokku ja käib ahjust läbi vedelasisuline šokolaadikook. Kõik on nii muuseas, pole mingit kahtlust, et tegu on toitlustajate-retsoranipidajatega.
MerMer ei ole oma suunda sedamoodi täpsustanud, et pakutakse vaid Eesti toorainet või värsket talukaupa. Pigem võetakse menüüloomel aluseks põnevusfaktor, kvaliteet ja kättesaadavus. „Loomulikult – kui pakutakse hirve või talle, leiab see rõõmuga tee menüüsse, samas võtan hea meelega roogade valmistamiseks liha sisse ka väljastpoolt Eestit, kala nii kohalikult kalurilt kui ka Vahemerest. Juurikaid saame üldiselt oma n-ö piimaringilt ehk väikekasvatajatelt, kuid talvisel ajal aitavad kenasti välja selvehallid. Kõige tähtsam on ikkagi maitsev toit, mõnus äraolemine ja rahulolu sõidust meie kodurestorani,” selgitab Merrit.
Talvel kogunevad kunded pererahva avarasse majja, suvel hoovis olevasse restoranikuuri. Muusikat seal ei mängita, taustamuusika loob meri, mis tõstab söögiisu, maitsetaju ja mõnutunnet. MerMer võib tunduda väikese ja rahulikuna, kuid nagu pererahvas mainib, pole värava taha jäänud veel keegi ning mürtsu saab hea seltskonnaga alati. Hoovis on peetud nii pulmi kui ka juubeleid. Toas on olnud korraga isegi 40 soome sõjaveterani, kes maja alkoholist tühjaks jõid, laulsid ja ebatavaliselt joviaalsetena käitusid. „Viimasegi oma tarbeks olnud viinapudeli müüsin veel ukselt pidulistele kaasa,” mainib Jaan muheledes.
Külalised ongi need, kelle pärast perekond Kiho restorani peab. „Meile on iga siinsöönu kõige kuulsam, huvitav ja mingit pidi ka naljakam, olgu ta Eesti president või lihtne vanamemm naaberkülast oma 85. aasta sünnipäeva tähistamas,” mainib Merrit.
Raamatud, retseptid, rahulolu
Elukorraldusega saavad rahul olla majapidamise kõik liikmed – aega on mõnusalt käepärast, töö tuleb koju kätte, vaade on sulnis. Aga Kihod ei maga, vaid nokitsevad pidevalt millegi uue kallal. Merrit kirjutab kokaraamatuid ning neid on tal ette näidata juba mitu. Viimane tegi näiteks kummarduse jahimehest isale. Mida toovad uued kirjutised?
„Mulle meeldib teha kokaraamatuid pisut omamoodi: kus pole pelgalt retseptid ja paar rida kommentaariks, vaid pisut teistmoodi jutte juurde. Eks esimene oli väidetavalt meie koer Hummeri kirjutatud „Õgivad ja blogivad”, tavapärane polnud ka retseptiraamat „Püssiga köögis”,” meenutab Merrit.
Enne jaanipäeva peaks lettidele jõudma raamatuke Soome, Rootsi ja Eesti jaanitoitudest ja -kommetest, seejärel väike peediraamat, tehtud koos Tiina Lebasega, ning enam-vähem samal ajal kohalike kalatoitude raamat. Augustis näeb ilmavalgust koos Andra Kaldaga tehtud kokaraamat filmile „Supilinna Salaselts”. Mõnelegi teosele on Jaan teinud kaastööd.
Mida uut peale raamatute toob suvi MerMeri hoovi? „Miks peaks pakkuma uut ja huvitavat? Pigem ikka seda, mille pärast meie juurde tullakse – siira kirega valmistatud toite, mis ikkagi iga kord pisut isemoodi, sest me ei aja näpuga järge ka omaenda koostatud retseptide puhul,” selgitab Jaan.
