INTERVJUU: Põhjaka napsumeister Märt Metsallik selgitab, kuidas pandi püsti astelpajunapsu tootev viinaköök

Põhjaka Mõisa Viinaköögi ühe meistri Märt Metsalliku sõnul pole Eestis peennapsi või käsitööalkoholi tootmine keelatud, kuid on muudetud väga keeruliseks ja kalliks. Samas nendib Metsallik, et kui on soovi ja häid abimehi on kõik võimalik ning just nii sai ka hoo sisse Põhjaka astelpajunapsu tootmine.

Kui palju tuli Eesti riigile tõestada oma ärisoovi? Kui paljude asutustega tuli läbi rääkida, et viinaköök tööle saada?

Võib öelda, et kogu ettevõtmine on olnud väga keeruline. Ideest teostumiseni läks kokku 2,5–3 aastat. Peab muidugi arvestama, et meie jaoks oli ja on see siiani kõrvalprojekt, omi asju ajasime põhitegevuse kõrvalt. Põhiprobleem oli see, et nõuded on samad kõikidele, nii suur- kui ka mikrotööstusele.

Asutusi, kellega suhelda, polegi ju tegelikult nii palju – maksuamet, akrediteerimiskeskus ja veterinaaramet. Meie jaoks olid kõige keerulisemad ilmselgelt maksuamet ja akrediteerimiskeskus. Paberipakk, mis neile esitada tuli, oli päris suur. Ilma välise abita poleks me ilmselt sellest kõigest ka nelja aastaga läbi närinud. Õnneks leidsime paar inimest, kes meid dokumentide vormistamisel aitasid ning inimese keeles selgitasid, mis, kus ja kuidas.

Viinaköök tegeleb likööri tootmisega. Kelle piiritust või viina kasutate? Kas likööritootmine on Eestis seadustega kuidagi teistmoodi reglementeeritud kui kangete napside tootmine?

Meie toode on siiski muu piiritusjook, mitte liköör. EL on selles osas väga reguleeritud. Kehtivad täpsed reeglid, kuidas ja mida nimetada võib. Kogu regulatsioon tuleb EList ja on paiguti päris jabur – reguleeritud on isegi pudelite suurus, mida kasutada tohib. Kuna meie restoranis on põhiline kohalik tooraine, jätkub viinaköögis sama liin. Mahepiiritus tuleb Rakverest Estonian Spiritist, astelpajumarjad tervest Eestist. Suhkur on kahjuks Soome oma.

Milline on teie seisukoht eau de vie tootmisele? Eestis lüüakse nii suurtootjat kui ka väikest käsitöötootjat samade rangustega.

Ma pole juriidikas ekspert, aga sellist reeglit küll pole, et kärakat ei tohiks toota muust kui kartulist ja viljast. Probleem seisneb asjade nimetamises – õunaviin ei tohi olla kalvados, brändi ei tohi olla valmistatud millestki muust peale viinamarjade.

Meie plaan kasutada ära oma tootmises tekkivaid marjajääke ei leidnud küll maksuametis mingit negatiivset vastukaja. Ilmselt peaks seda reguleerima veterinaaramet ja neile on ELi määrused tähtsad.

Miks ei ole siis Eestis mikro-alkoholitootjaid ja uusi napse poodides?

Mikro-alkoholitootjaid võiks olla rohkem ja selleks peaks ilmselt regulatsioon veidi muutuma. Näiteks akrediteerimiskeskuse riigilõivud on väiketootjale väga kõrged. Alkoholiseadusest leiab ka sellise mõiste nagu puskariaparaat – iga destillaator on sisuliselt puskariaparaat. Vahe on lihtsalt selles, kas piiritusse jäetakse puskariõlid sisse või mitte.

Praegu toodate oma astelpajujooki, segades marju ja suhkrut kokku Rakveres toodetud piiritusega. Kas sooviksite ka enda juurde „toru” üles panna ja eluvett tootma hakata?

Jah, meil on plaanis oma destilleerimine üles seada. Seadmedki on enam-vähem välja vaadatud, aga tootmiseni läheb veidi aega. Praegu käsil olevad muud projektid võtavad praegu oma osa. Ei tahaks kiirustada.

Milliseid uusi napse on Põhjaka viinaköögist lähema aasta jooksul tulemas?

Mõned tooted on mõttes, aga välja ei hõiskaks veel midagi. Katsetame mitut võimalust.