LÕUNASÖÖGIKOHTADE TEST, II osa: Mis on Kolme Sibula fenomen?
Eesmärgiks on toiduportaali Maitsed.ee lugejate lemmiksöögikohtadest ülevaate tegemine ja et Kolm Sibulat juba lemmikute hulka sattunud on, siis läksin lõunale üsna julge tundega. Ehkki päris kindlalt ei teadnud, kuhu ma siis ikkagi lähen, sest asukoht tundus täiesti arusaamatu. Telliskivi tänava ja Paldiski maantee nurgal? Kuidas saab üks populaarne söögikoht nii mõttetus kohas olla? Miks? Seal pole ju ei kontoreid, ei tootmist, ei jalakäijate ala, ei midagi ühesõnaga! Seda kõike jõudsin mõelda ümbruskonnas ringi tiirutades ja autole parkimiskohta otsides. Lõpuks otsustasin, et kui asukoht, mis peaks olema üks oluline eduka söögikoha tagatis, on nii kummaline, siis järelikult peab olema Kolm Sibulat ise nii hea, et inimesed on valmis ennast kohale vedama.
Ja ongi nii, uksest sisse astudes saab hetkega aru, et Kolm Sibulat on koht just sellisele inimesele, kes teab, kuhu ta sööma tuleb. Ja personal on vägagi teadlik oma koha headusest. See sai selgeks juba enne menüü vaatamist või maitsmist. Interjöör on üheaegselt nii moodne, kerge kui hubane. Toonid on hallikast pronksini, ruumid sopilised ja heledad ning vastuvõtt soe, kuid kindlakäeline. Kolm hallides kleidikestes tütarlast askeldavad ringi, üks neist juhatab mu naeratades ja sinatades, mis mind pisut üllatas, lauda.
Mulle meeldib, kui restorani kujundamise ja personali valikuga on vaeva nähtud. Ma võin isegi toidule mõned puudused andeks anda, kui olustik on selline, et tunned end oodatud külalisena. Ettekandjad on Kolmes Sibulas mõnusalt naturaalsed, omavahel sõbralikud ja asjalikud, ilmselgelt teevad oma tööd rõõmuga, mis on väga tähtis, sest sellest, missugused on personali omavahelised suhted, sõltub palju ka see, missugune on toit. Niisiis, algus on vägagi meeldiv - ilus, aga mitte ülepingutatud ruumikujundus, personal, kes ilmselgelt tajub koha väärtust ja suudab sellest hoolimata mitte nina püsti ajada.
Ja mis rahvas siis sellel tavalisel kolmapäeval, kell kaks pärastlõunal, Kolmes Sibulas lõunatab? Ilus noor ema, kes on beebiga jalutuskäigul olles endale lõunapausi teinud ja koos käru ning beebiga end uksepoolsesse lauda suppi sööma sättinud. Kaks triiksärgi peale tõmmatud kampsunitega eelmise põlvkonna ärimeest, kes on muutuste tuultega kaasa läinud ja ilmselgelt ka praegu edukad. Neiud, kes on vist unustanud, et kontoris tööaeg jookseb ja veel kõrvalruumi rahavas, keda ma ei tihka silmnähtavalt analüüsima minna. Kõiki külastajad iseloomustab mingi uue põlvkonna pisut välismaine aura, mis on vist Telliskivi poolt kohale hõljunud. No nagu Tartus on kaetud kogu olustik Tartu vaimuga ja Postimehe koridorides hõljub Kadastiku vaim, nii on siin ka selline moodsa ühiskonna hõng. Pole mingit punnitamist, kuid kõik on mõnusalt heas meeleolus.
Tunnistan ausalt, ma ei hakanud menüüd liiga põhjalikult lugema, sest teadsin täpselt, et tellin vaid päevaprae ja ei tahtnud ennast ärritada sellega, millest kõigest ma ilma jään. Silmanurgast nägin, et magustoidud olid ikka ahvatlevad küll.
Täna KOLMAPÄEVAL (2.03) pakume lõunaks: Hautatud veiseliha tomatises kastmes juurviljadega ja basmati riis 6€. Ja juurde palusin lisada koriandrit.
Ettekandja, kes oli minust üksjagu noorem, jälle sinatab mind, millega ma juba harjuma hakkan, sest igas muus mõttes oli ta ülisümpaatne ja igati viisakas.
Ma üldiselt väga loomaliha ei armasta. Ja värske rohelisega kaetud ning riisile sätitud tomatises kastmes veiseliha ei tekitanud esialgu muud reaktsiooni, kui see, et - nii väike! Mul jääb ju kõht tühjaks!? Ma ei öelnud siiski midagi ja õigesti tegin, sest oleks olnud igati nõme, kui ma oleksin hakanud hädaldama, et küll teil ikka on väikesed portsud ja pärast oleksin pidanud selle, mida ära ei jaksa süüa, põske peidetuna välja viima, et mitte tunnistada, et polnud see ports nii väike midagi.
Loogiline on, et päevapakkumist tehes peab restoran arvestama sellega, et see sobiks enamikule külastajatest ja midagi liiga peent oodata ei maksa. Samas, kui see poleks olnud päevapraad ja oleks kirjas tavamenüüs, siis sobinuks ka see, sest odav ja suvaline ei näinud see toit kindlasti välja. Mulle meeldivad lihtsad maitsed ja värsked koostisosad. Nii et selle koha pealt läks täppi, liha oleks võinud ehk pisut hõrgum olla, kuid pehme oli ta kindlasti, maitseroheline värske ja riis hästi keedetud. Eriti maitsev ja pehme on värske leib ja seemnetega sai, mis alustuseks koos võiga lauale ilmuvad.
Kokkuvõtteks: Kolm Sibulat ei ole päris see koht, kus endale lõuna ajal midagi suvalist kiiresti sisse kühveldada. Seal polegi midagi suvalist. Parem on planeerida endale veidi rohkem aega ja kutsuda lõunale kaasa keegi, kellega pisut ka asju arutada või niisama lobiseda tahaks, sest õhkkond ja toit on selleks igati sobilik.
Lõunasöögi hind: 6 eurot
Atmosfäär: 8/10
Lõunasöögi maitse: 7/10
Lõunasöögi välimus: 7/10
Teenindus: 9/10
Hinna/ Kvaliteedi suhe: 8/10
Kokku punkte 39 (võimalikust 50)
Vaata teiste lõunasöögikohtade arvamusi:
