Lõuna-Aafrikast tulevad tummised ja päikeselised Musta mandri lõunaveinid

Lõuna-Aafrika veinid, mis meie veinipoodide riiulitel kuhugi Vana Maailma vahele on ära kadunud, sündisid siia planeedile 1685. aastal, kui ümber Hea Lootuse Neeme Indiasse sõitvate laevade jaoks Kaplinna varustusbaasi rajanud Hollandi Ida-India Kompanii komandor Simon van der Stel, torkas Steenbergeni (siis veel Vlakkenberg) viljakasse ookaeanituulest jahedasse mulda esimese viinapuu.

13. juulil anti talle ka ametlik luba Constantia nimelist farmi pidada ja seda kuupäeva peetaksegi Lõuna-Aafrika veininduse sünnipäevaks vaatamata sellele, et TEGELIKULT tegi esimese veini Kapimaa esimene kuberner Jan van Riebeeck 2. veebruaril 1659, neli aastat varem istutatud viinapuu marjadest… Paraku ei olnud kohalikud asja suhtes eriti entusiastlikud ja vein jäi kehvake.

Laia joonega ja selgelt suurema pühendumisega Van der Stel tegi parema valiku – tollasesse, 17. sajandi Amsterdami suuruse pindalaga farmi 750 000 hekteri peale istutatud 10 000 viinapuust valminud magus vein, mis oli van Riebeecki ja tolle mõttekaaslaste veinidest sedavõrd parem, et vallutas peagi Euroopa koorekihi veinikeldrid ja muutus 18. sajandi aadlike üheks lemmikuks.

Veinitootmisele lükkasid hoo sisse vaesed Prantsuse hugenotid

Tegelikult ei olnud hollandlased, kelle kolooniates viinamarju kasvatati, ise kuigi suured veinisõbrad ja veiniekspordist ei saanud alguses asja. Alles 17. sajandi lõpul, kui Kapimaale jõudsid vaesed - ja väöga motiveeritud - pantsuse hugenotid, kes oskasid veini teha, läks viinapuuaedades elu käima.
Veinide Euroopasse saamine osutus muidugi keeruliseks. Veinide säilitamiseks ja vedamiseks on vaja vaate, kuid just neid 18. sajandi Lõuna-Aarika veinitööstuses peaaegu polnud. Veini ekspordil läksid käiku isegi liha laagerdamiseks kasutatud tünnid… Joogi kvaliteedile see kasuks ei tulnud, pealegi ei olnud Prantsusmaa oma tootjaid kaitstes kauge maa veinidest niikuinii eriti huvitatud.

Alles siis, kui britid 19. sajandi alguses Lõuna-Aafrika üle võtsid, tekkis kohalikule märjukesele janune välisturg.

Alles siis, kui britid 19. sajandi alguses Lõuna-Aafrika üle võtsid, tekkis kohalikule märjukesele janune välisturg. 45 aasta jooksul kasvas veinieksport kümme korda, ja sinna see surigi, sest inglased ja prantslased said oma 1861. aastaks oma geopoliitilised erimeelsused lahendatud ja kuivõrd London sai edaspidi oma veinid Pariisi lahkel loal, siis käis Lõuna-Aafrika veinitööstus nii ruttu alla, oma panuse andis ka 1886. aastal puhkenud juuretäi phylloxera laastav epideemia. 1899. aastal alanud Buuri sõjad paiskasid veinitööstuse lõplikku kaosesse, mida võimandas aina kasvav kaootiline ületootmine. 80 miljonit viinapuud ikkagi, mõtelge!

Alles 1918. aastal asutatud veinitootjate ühendus KWV, millest on välja kasvanud tänapäeva Lõuna-Aafrika suurimaid veinitootjaid ja tuntuimaid brände, suutis olukorra stabiliseerida ja pani aluse kaasaegsele veinitootmisele. (Läänemaailma jaoks avanesid Lõuna-Aafrika veinikraanid siiski üheksakümnendatel aastatel, pärast Nelson Mandela vabanemist ja apartheidireiimi kokkuvarisemist, kui suurriigid majandusboikoti lõpetasid.)

KWV on tänagi alles, võimsam kui kunagi varem ja tundud brändina esindatud ilmselt kõigi maailma suurimate supermarketite riiulitel. Õnneks on Lõuna-Aafrikas tänaseks tasakaalustunud nii poliitika kui majandus ja veinitootjaid kõvasti üle kolme tuhande. Suurimad Kapimaa veinide tarbijad on Holland, Taani, Inglismaa ja Hiina, ning aina enam ka Eesti, kuigi esikümnesse me mõistagi ei mahu.

Lõuna-Aafrikast tulevad tummised ja päikeselised veinid

Mida tormiliselt arenevast Lõuna-Aafrika veinitööstusest oodata? Soojast kliimast ja veinivalmistamise traditsioonidest johtuvalt võime arvestada tummiste ja päikeseliste veinidega. Tammevaadipuudust enam ei ole ja suur osa punaveinidest silutakse vaatides, ning Cabernet Sauvignon, Merlot ja Shiraz kannatavad hilisemat küpsetamist kodustes keldrites. Jõuline ja paljudel juhtudel animaalselt intrigeeriv (nahk ja sõnnik!) Pinotage, viinamari, mis sündis Pinot Noiri ja Cinsaut’ ristamisel, on muutunud Lõuna-Aafrika punaveinide visiitkaardiks nagu on ka valge ja mõnusalt happene Chenin Blanc.

KWV on tänagi alles, võimsam kui kunagi varem ja tundud brändina esindatud ilmselt kõigi maailma suurimate supermarketite riiulitel.

Nii Chenin kui Riesling, Sauvignon Blanc ja Chardonnay vormitakse moodsamate veinimeistrite käe all ja vaatides laagerdades tugevateks ja vastupidavateks (tipp)restoraniveinideks, kuid kui keegi soovib samu viinamarju saada kergete ja happestena, leiab ta ligi 100 000 hektaril toodetud veinidest (tuntuimad piirkonnad Stellenbosch, Paarl ja Constantia) ka enda lemmikud, olgu selleks siis Spieri, Robertson Winery või Nederburgi rahvalikult mahlased grilliveinid, rahvusvaheliselt tunnustatud tootjastaaride Eben Sadie või Donovan Ralli peened inspireerivad seguveinid või hoopis Kanokopi klassikaline ja aegumatu tipp-Pinotage.

Valikud kasvavad, ja nagu näha, tuleb janu kohe järele. Kellele kohalik valik väikeseks jääb, võib Lõuna-Aafrikasse koha peale vaatama sõita, ajavahet ei ole ja näha on kaugelt enamatki kui viinamarjaistandusi.