KIIRE ÕHTUSÖÖGI SOOVITUS: Kodune veiselihalasanje, mis viib keeled alla kogu perel
Itaalia toidukultuuri suuruselt teine pärl on pasta ning pastade hierarhias tuleb spagettide järel loomulikult laiad pastalehed, mis annavad koos hea veiseliha, kastmete ja juustuga tulemuseks ahjukuumalt säriseva lasanje. Just seda imelist ahjurooga õpetamegi täna teid valmistama. Varuge aega ja pudel veini.
Lasanje (itaalia keeles lasagne või lasagna) on ahjus küpsetatav Itaalia päritolu kihiline pastaroog. Selle vormiroa iseloomulikuks koostisosaks on pasta (lasanjeplaatidena). Itaalias tuntakse rooga pasticci ehk kaks korda küpsetatud pasta nime all. Lasanje all võidakse, olenevalt kontekstist ja perioodist, silmas pidada nii küpsetusvormi milles lasanjet küpsetatakse kui ka kihtisid ning laiu pastalehti.
Pastaroogade, samamoodi ka lasanjede, valmistamine ei ole keeruline. Lasanje puhul tuleb aga pidada kinni paarist üliolulisest reeglist ning retseptide juhtnööridest. Kõige jubedamad on kaks stsenaariumi: esiteks, kui kasutame liiga vähe kastmeid ning pasta tuleb ahjust välja kuiva ja pooltoorena või teiseks, kui kasutame liiga palju kastet ning pasta on vedel ja "märg".
Mis asi on lasanje?
Sõna "lasanje" päritolu kohta on kaks selgitust. Kummagi järgi pärineb see sõna kreeka keelest. Esimese järgi tuleb see sõnast λάσανα (lasana) või λάσανον (lasanon), mis tähendab küpsetuspoti kolmejalgset alust. Roomlased laenasid selle sõna ladina keelde kujul lasanum, mis tähendab lihtsalt katelt toidu valmistamiseks. Hiljem kandus toidunõu nimi üle selles valmistatavale roale.
Teise teooria järgi pärineb toidu nimetus kreeka sõnast λάγανον (laganon), mis tähendab õhukest siledat tainakihti, mis enne küpsetamist ribadeks lõigati. Tänapäeva kreeka keeles tähistatakse sõnaga λαγάνα (lagana) õhukest hapendamata leiba.
See toit on pärit Emilia Romagnast, mille keskus on Bologna. Sealt levis see esmalt üle kogu Itaalia ja seejärel üle maailma.
Kõigepealt valmistati lasanjet erilistes varreta pannides, kuhu asetati õhukese taina kihid ning nende vahele raguu ja parma juustu tükid. Liguurias hakati tainakihtide vahele lisama ka kastet, eelkõige Liguurias leiutatud kastet pestot. Tänapäeval on üsna levinud roheline lasanje ja selleks lisatakse kastmesse ohtralt spinatit, mis lasanjele värvi annab.
16. sajandi algupoole, kui Milanost pärit Bona Sforza abiellus Poola kuninga Zygmunt I-ga, viis ta endaga Poolasse ka oma koka ja sedamoodi itaalia toidud. Poolas arenes sellest lazanki-nimeline roog, mida väljaspool Rzeczpospolita kunagisi piire kuigivõrd ei tunta.
Traditsiooniliselt valmistatakse lasanjetainast Lõuna-Itaalias mannast ja veest, aga Põhja-Itaalias, kus mannat saada ei ole, jahust ja munadest. Tänapäeval on Itaalia valitsus määranud, et lasanjet ei tohi valmistada igasuguse nisu jahust, vaid selleks tuleb kasutada üksnes kõva nisu (Triticum durum). Seetõttu ei tehta lasanjet sellest jahust mis makarone. Sellegipoolest müüakse lasanjetaina kihte poes koos teiste makaronitoodetega.
