Lauakommete areng ehk kuidas me jõudsime näppudega söömisest kahvlite ja lusikateni?
Rooma Impeeriumi ajal, mis kestis 27 – 476 enne Kristust, võib rääkida juba teatud lauakommetest. Näiteks kasutasid roomlased söögi ajal sõrmede loputamiseks hõbedast sõrmekausse ja kuivatasid käsi linasest riidest rätikutesse. Paraku kui kukkus kokku Rooma Impeerium, tõi see tagasilöögi ka lauakommetesse, mis taandusid eelajaloolisele tasemele.
Umbes 1200ndatel aastatel Prantsusmaal ei tuntud püsivalt söögilauana kasutatavaid laudu ega igale sööjale oma tooli. Väikesel serveerimislaual seisis kõrvuti toiduga ka pronksist veenõu, kauss käte pesemiseks ja käterätik. Igaühel oli lusikas, kuid supikaussi kasutati kahe peale. Taldrikute asemel kasutati tahket leiba, millele sai tõsta lihatüki.
Renessansiajastul 1400ndatel aastatel võeti kasutusele taldrikud ja isiklikud jooginõud. Kehtestati reeglid, kuidas kasutada nuga söömisel. Nimelt soovitati hoida nuga laual teravikuga sööja poole ja noa ulatamisel seda teha käepide eespool. Need ettevaatusabinõud pidid ära hoidma noa kasutamise relvana. Ka soovitati viisakaks söömiseks lõigata ja puhastada oma sõrmeküüsi, et need ei satuks toidu sisse. Samuti ei peetud viisakaks näritud kontide potti tagasi panemist , vaid soovitati need jätta lauale või veel parem- visata laua alla.
Kahvel võeti kasutusele Lähis- Idas umbes 600. aastal. Seni söödi kätega või kasutati terava otsaga nuga. 1533 jõudis kahvel Prantsusmaale ja 1611. aastal Inglismaale, kus esimene mees Londonis , kes seda söömisel kasutas oli Thomas Coryate. 1650. aastaks oli kahvli kasutamine levinud üle Inglismaa. Kasutati kaheharulist kahvlit.
Ameerikasse jõudis kahvli kasutamise komme alles umbes 1870ndatel aastatel ja sellal tekkis ka ameerikalik kahvli ja noa käsitsemise kultuur.
18.sajandi algul jõudis Euroopasse tee- ja kohvijoomise kultuur ja võeti kasutusele spetsiaalsed teelusikad.
Prantsuse kuningas Louis XIV oli esimene, kes pakkus oma külalistele võimalust saada osa lauakatmiskultuurist. Kuna oli olemas kahvel, kadus vajadus teravate otstega nugade järele ja kasutusele võeti ümara otsaga noad. Louis XIV juurutas selle kombe Prantsusmaal ja sealt levis see kogu Euroopasse. Tekkis rahvusvaheline kahvli ja noaga söömise stiil.
Siiski said peenemaid kombeid ja kaunilt kaetud toidulauda endale lubada vaid ülemkihti kuuluvad inimesed. Näiteks vene ja ka eesti talukultuuris oli veel kaua kasutusel söömisviis, kus kogu pere sõi oma puulusikaga ühisest kausist ja tahkema toidu alusena kasutati leivakääru.
Alates 19.sajandist võeti järjest enam kasutusele toidunõusid ja kaeti lauas koht igale inimesele eraldi. Toidulaua mitmekesisemaks muutmisega tuli juurde ka söögiriistu. Nii hakati kasutama lühikesi kahvleid salati söömiseks ja lühikest tömbi otsaga nuga spetsiaalselt või määrimiseks.
Kujunes välja viis, kuidas nõusid lauale paigutada ja mis on kasutusel tänapäevani.
20. sajandi alguses muutus peen lauakatmine ja kaunite lauanõude ostmine keskklassi juures elu loomulikuks osaks. Söömaaeg oli seltskondlik sündmus, milleks kaeti pidulik mitmekäiguline laud, riietuti ümber ja võeti aega toitude nautimiseks ja omavahel suhtlemiseks. Kombeid ja käitumisreegleid järgiti väga täpselt ja polnud hea toon neid rikkuda.
Tänapäeval , kui kiirustades haarame kioskist hamburgeri ja seda käigu pealt sööme, võiks samuti võtta aegajalt selle aja, et katta laud ja istuda lähedaste või sõpradega toitu nautides. Ka lihtne toit maitseb kaunilt kaetud lauas hoopis paremini.
Allikas: Kursus laua katmine
