Kvaliteetne lagrits jõuab lõpuks eestlasteni
Lagrits ei ole vaid veider must maiustus, mis põhjanaabrite juures peaaegu rahvustoiduks muutunud. Lagrits saadakse kaunvilja Glycyrrhiza glabra juurtest, taim kasvab peaasjalikult Lõuna-Euroopas, kuid ka Indias ja Aasias.
Enemasti kulub magusalt-vürtsikas maitseaine ära Ameerika tubakatööstuses, kus lagritsaga antakse tubakale magus järelmekk. Kulinaarses plaanis kasutatakse lagritsat enamasti magustoitudes - kommides, kuid ka mõningates hautistes, kus lagrits lisab magusust.
Itaalias ja Prantsusmaal kasutatakse pehmendatud lagritsajuurt suuvärskendajana, seda näritakse. Egiptuses saab enamustest kohvikutest lagritsat veelela kujul, tõmmisele omistatakse häid meditsiinilisi omadusi.
Lagritsaga värvitakse ja maitsestatakse ka õlut, enim ja enim väga populaarsetes käsitööõlledes. Näiteks kasutas lagritsat oma esiõlles maailma tipprestoranide hulka kuulunud, täna aga uksed sulgenud, El Bulli
Lagritsapoe asutaja Manuela Kelt ütles poe avamisel, et sattus lagritsast vaimustusse 2012. aastal Taanis.
“Meil on valikus kümneid põnevaid lagritsamaiustusi ning toidu valmistamiseks erineval kujul toorainet – alates toorlagritsast, lõpetades Islandi sooladega,” selgitas Kelt.
Kaupluse valikus on taanlase Johan Bülow poolt tavalisest lagritsajuurest välja töötatud imelised maitsed nii suurele lagritsaarmastajale kui ka šokolaadisõbrale – aniis ja lagrits on põimitud kord hapuka passioni, kord mõru kohviga, mida silub Belgia šokolaad ning millele annab tihti särtsakust Habanero tšillipipar.
Keldi sõnul peab igas õiges kommipoes olema ka šokolaadi ja nii on vastavatud kaupluses lisaks lagritsale ja karamellile ka Islandi müütilisest loodusest inspireeritud maitseid nagu šokolaad Islandi Fjordide soolahelvestega, soolaga röstitud mandlitega ning “põletatud” piimaga.
