KALLE MÜLLERI VEINIATLAS: Rieslingud sümboliseerivad Saksamaa kuivemat poolt
See, et Eesti poodides on head Saksa veini, tundub pärast aastakümneid kestnud magusa ja lameda rünnakut täitsa uskumatu. Kui päris täpne olla, paistab üldse uskumatu, et Saksamaa (viinamarja jaoks) üsna jahedas kliimas veini tehakse.
Paljudes kohtades ei küpsenud enne kliima soojenemise algust marjad kuigi magusaks ja viinamarjades olevast suhkrust nappis, et veini jagu alkoholi kätte saada. Ometi on samal ajal, kui paljude maade veinitoodang on muutumas tööstuslikult igavaks tarbejoogiks, just Saksamaa veinid väiketootjate käe all arenemas maitsvaks ja nauditavaks.
Kui Saksa veine millegagi üldse võrrelda, siis ilmselt Austria omadega, eriti selles osas, mis puudutab happe ja puuviljasuse tasakaalu. Saksa mõõtkavas – ja seda jälgib hoolega sealne keerukas kvaliteedisüsteem – lisandub siia valikusse olulisena veini magusus. Tegur, mida, nagu öeldud, on raske saada, aga kui ta juba on, jääb üle ainult imestada, kuidas mistahes kuiva ja ülihappese Saksa Rieslingu lõppmaitse ikka rohkem või vähem avalikult magusaks kujuneb. Ja veinisõber teab: happeline vein ilma suhkruta on terav, magus vein happeta aga lame.
Saksamaa ägedamad veinid (loe: Rieslingud) on olnud ajalooliselt üsna magusad ning pakkunud härradele ja prouadele läbi aegade mõnusat äraolemist nii suupistetega kui ka ilma. Tänapäevane kuiv (trocken) stiil, mida on kvaliteetveinidest juba kaks kolmandikku, vajab aga hoolikat veinimeistri kätt, eriti kui arvestada, et alkohoolsemate Rieslingute puhul kipub vein vägisi õliseks ja massiivseks muutuma.
Siinkohal tasub (veini)poes nii magusate, poolmagusate, poolkuivade, kuivade, ja eriti just viimaste, Rieslingute vahel paremaks orienteerumiseks teada, et igast veinipiirkonnast tulevad tibake erinevad veinid. Saksa veinisildid ajavad hulluks isegi sakslased endid, sestap pidevad muutused veinide süstematiseerimises.
Nelja moodi Rieslingud
Mosel: kiviselt mineraalsed, ägeda happega aromaatsed veinid, mis on noorena väga lillelised ja puuviljased – eriti tajutavad on virsikud ja tsitrused. Tuntud pigem magusama stiili poolest ja sisaldavad raju happe tasakaalustamiseks isegi kuiva variandi puhul 13–14 grammi suhkrut liitri kohta. Kui mitte enne, siis järelmaitses on see alati rammestavalt mesine. Puhtad ja kerged, värvilt kahvatud.
Rheingau: tugeva struktuuri ja tuntava selgrooga veinid. Moseliga võrreldes vähem mineraalsed, kuid lopsakamad ja täidlasemad. Isikupäraseimad, lõhnavaimad ja kontsentreerituimad kuivad Rieslingud sünnivad just Rheingaus! Pikad järelmaitsed. Eriti tasub sihtida kohaliku kõrgeima, Charta kvaliteediklassi veine, mis keldris laagerdudes hakkavad andma unustamatuid maitsekombinatsioone.
Rheinessen: pehmed, aromaatsed ja keskmise täidluse ning mõõduka happesusega veinid. Valdavalt lihtsad ja kerged kõikjal joodavad veinid, kuid siiski leidub nendegi seas aina enam kompleksseid ja külluslikke eksemplare.
Pfalz: mahlakad, lopsakad ja täidlased veinid. Küpsed ja arenenud maitsed. Lilled, troopilised puuviljad, tsitrused ja rohelised õunad nii lõhnas kui ka maitses. Vähem happesed, vähem delikaatsed, ent kindlasti täidlasemad kui Moseli omad. Ikkagi maailma suurim Rieslingu kasvatuspiirkond!
Gurmaanidel tasub Saksa Rieslinguid tõsiselt võtta! Teisisõnu, kuivõrd Rieslingu nime eestlane juba tunneb, on ots lahti tehtud, aga riiulitel on ruumi veel kõvasti. Aegade jooksul on eestlaste rahvusköök sakste omaga piisaval määral segunenud, et head Saksa veinid siinsete maitsetega kokku sobiksivad. Nautigem seda!
