Ettevaatust! Mida peaks teadma kalade elavhõbedasisaldusest?

Lõhe, forell, heeringas ja räim on kalad, mida kõige enam Eestis toiduks kasutatakse. Kala krõbe hind on vaid üks valikut piirav tegur, tegelikult kardetakse ka kala elavhõbedasisaldust. See kõigub oluliselt, sõltudes kalaliigist, vanusest, toitumisest ja elukohast.

Üldiselt sööb eestimaalane liiga vähe kala, et sellest saaks tekkida olulist elavhõbeda akumuleerimist. Soovituslik kaks-kolm korda nädalas kalasöömine seda ei tekita.

Lisaks kalale võime saada elavhõbedat ka teistest mereandidest, aga ka riisist ja teraviljadest, mida kasvatatakse piirkondades, kus elavhõbedat on keskkonda sattunud tööstustegevuse tõttu. Samuti võib elavhõbedat akumuleerida vee ja pinnase kaudu või tootmisprotsessis, näiteks siirupite, konservide jt valmistamisel. Aastal 2019 Eestis läbi viidud uuringu kohaselt ei ole meil müüdav kala ega kalatooted ohtlikud. Ainult tuunikala, linaskit ega angerjat ei tasuks rohkem süüa kui 250 grammi nädalas. Angerjat, mis on kogu maailmas ohustatud liik, ei tasuks üldse süüa. Kasvandusest pärit kalas on vähem saasteaineid kui vabas looduses kasvanus. Kasvanduselõhest ja -forellist, kuigi nad on röövkalad, pole toksilist elavhõbedat leitud.