Ellujäämine vürtside abil: Rajasthanis ei hellitata ei sööjat ega kokka

„Ma unustasin,“ laksab Durga Singh endale käega vastu laupa. „Iga kuu kõige valgemal ja ka kõige pimedamal ööl ei ole köögiviljaturgu. Ja täna on täiskuu, kõige valgem öö.“ Seisame Jaipuris Ajmeri värava juures, mille kõrvalt algava roosa müüri taga peaks hargnema üks suuremaid Rajasthani turge.

Kui Durga lõpuks viimased vürtsid pannile raputab ja kartulitäidisega paratha särisevas ghee’s kuldseks küpseb, jõuan ma järeldusele: Rajasthanis pole söök lihtsalt toit – see on ajalugu taldrikul ja samal ajal ka veidi sadistlik katsumus neile, kes pole harjunud sööma midagi, mis meenutab esimese suutäie järel peamiselt tuld.