FROZEN.BRO: Elu suur kannapööre ja hinkaalide alguslugu

Kui Artur töölt koju jõudis, oli Nika juba kodus. „Ma ei suuda enam! Mul on mu tööst kõrini, see ei kõneta mind,“ räntsatas mees diivanile. „Aga tule ära, tee midagi muud,“ lohutas naine norgus mürakat. „Tulengi, teengi!“ otsustas Artur sealsamas. Ta ei teadnud veel, et mõne aasta pärast saab läbipõlenud müügimehest hinnatud hinkaalimeister.

„Mulle on eluaeg meeldinud süüa teha, see on meil peres veres,“ selgitab Artur Saakjan ning täpsustab, et tema isa on Gruusias kasvanud armeenlane. Kaukaasias pole köögikultuur pelk söögitegu, vaid lausa omaette teadusharu. „Nad võivad lõputult arutleda vürtside õige vahekorra ja maitsenüansside üle,“ ütleb Nika kõrvalt. Artur vaikib selle kiituse peale tagasihoidlikult, täpselt nagu üks õige eesti mees. Läheks köögi peitugi, kui ei peaks intervjuud andma.

Nagu läbi põlenud inimesed ikka, otsustas Artur teha elus kannapöörde: „Andsin tööl lahkumisavalduse, võtsin end Töötukassas arvele ja läksin nende kaudu kokakooli. Ma tõesti tahtsin kontorist ja müügitööst saada nii kaugele kui võimalik, ma ei tahtnud, et mu naine peaks vaatama elu lõpuni kustunud silmadega tülpinud meest. Tahtsin teha midagi, mis mind päriselt huvitab.“

Seni olid nad Nikaga elanud nii nagu peab. Käisid Sillamäel samas klassis, tulid Tallinna, et tehnikaülikoolis majandust õppida. Lõpetasid ülikooli, leidsid suurettevõtetes haridusele vastavad töökohad, ostsid kodu, said poja. Täpselt nagu maailma kõige igavamas muinasjutus. Polnuks Arturi läbipõlemist - tagantjärgi ei mõista see südamlik habemik isegi, kuidas ta kunstnikuhing kontoris nii kaua vastu pidas - elaksid nad niiviisi tänaseni.

Mida sa nende pelmeenidega jandid?

„Olin parajasti restoranis praktikal, kui koroona tuli,“ meenutab Artur hetke, mis ta uued plaanid pea peale pööras. Kuna toona tundmatust tõvest võis kõike oodata, oli kord riigis range. Nika töötas kodukontorist, kuid Arturil polnud korraga ei tööd ega tulevikku. „Ta oli lihtsalt kodune ja tegi meile süüa,“ meenutab Nika.

Nii vooliski Artur ühel õhtul köögis perele pelmeene, kui talle helistas isa: „Paps küsis, et mida ma teen? Vastasin, et pelmeene. Tema kohe selle peale, et poja – aga kuhu jäävad hinkaalid! Mida sa nende pelmeenidega jandid?“ Hinkaalid on pelmeenide Kaukaasia sugulased. Suuremad ja mahlasemad, lisaks lihale käib neis puljong.

„Need tulid tal välja imehead. Ja me otsustasime, et viime neid ka oma sõpradele karbiga ukse taha, ikkagi koroona aeg,“ võtab Nika, tandmist jutukam, järje üle. See oli saatuslik otsus, sest sõbrad tahtsid veel Arturi hinkaale ning olid valmis pealegi maksma.

Mees toodab, naine turundab

Tänaseks on Arturi ja Nika perefirma Frozen.BRO üks neist väikestest ja tublidest Eesti toidutootmisettevõtetest, mille toodangut tasub poodidest eraldi otsida. Artur tegeleb retseptide peenhäälestusega ning Nika hoolitseb turunduse ja müügi eest. „Aga selleks, et perefirmale pühenduda, pidin ka mina palgatööst läbi põlema ja minema Töötukassa kaudu turundust õppima,“ lisab Nika.

„Kui me kunagi ülikooli astusime, tegime seal isiksuseteste. Selgus, et Artur on visionäär ja mina sebija. Siis ma ei saanud sellest aru, olin pahanegi. Nüüd näen, et nii ongi ja nii mulle meeldibki,“ ütleb Nika ning meenutab, kuidas ta firma algusaegadel võttis kätte, pakkus hinkaale ilma igasuguse aukartuseta Stockmanni müügile ja näe - saigi.

Artur aga lahendas samal ajal ülesannet, kuidas laiendada sortimenti ja teha paremini. Kes ütles, et hinkaalid on vaid lambalihaga? Äkki prooviks ka juustu ning estragoniga? Ja soolase kõrval võiks pakkuda ka magusat - näiteks sõrnikuid. Ja kui on sõrnikud, siis võiksid ju olla valikus ka soolased sõrnikud? Ja vahelduseks kuivale toidule võiks pakkuda ka suppe, näiteks igihaljast seljankat või Gruusia hartšood?

Arturi nipp on tegelikult lihtne - tuleb proovida läbi kõigi konkurentide samasugused tooted ning teha ise paremast toorainest paremini. Nõnda, et hinkaalitainas sügavkülmutades ei mureneks. Nõnda, et liha ja vürtside maitsekombinatsioonid säiliksid. Nõnda, et hartšoo poleks riisipuder lihaleemes. Nagu eelpool mainisime, on köögikunst Kaukaasia kultuuris teadusharu.

Kuidas süüakse hinkaale õigesti?

Hinkaale ei sööda noa ja kahvliga. See tähendab, et võib süüa küll, kuid see pole õige söömisviis. Hinkaale süüakse käest. Võetakse hinkaal tippu pidi näppude vahele, hammustatakse taignast väike tükk, rüübatakse hinkaalist ära puljong ning seejärel süüakse ülejäänud hinkaal. Tipp jäetakse alles.

Mitte rahvusköök, vaid rahvaköök

„Poolfabrikaadid on pererahva sõbrad kiirel ajal. Võtad sügavkülmast, paned kümneks minutiks pannile, potti või ahju ning ongi valmis. Ja poolfabrikaat ei pea olema kehva kvaliteediga ega juhuslikust toorainest,“ on Arturi ning Nika suhtumine. „Kui me kõik tahame kiiresti süüa saada, võime ju seejuures süüa ka hästi,“ mõtiskleb Artur.

Nika lisab: „Meil on üks huvitav kriteerium – kas ma ise toidaksin oma last sellega? Iga vanem ju tahab, et tema laps sööks korralikult ja kvaliteetselt. Kui meie pojale maitseb, mida me teeme, siis järelikult oleme õigel teel. Ja toidu osas on poiss pigem isasse - andekas ja nõudliku maitsega.“

Ühes on Artur ning Nika veel sama meelt – kuigi nende perefirmat on mõjutanud Kaukaasia köögikultuur, ei tegele nad rahvusköögi, vaid rahvaköögiga. Ole kes tahes, kiirel töönädalal pole tähtis ei rahvus ega muu, vaid see, kui kiiresti ja lihtsalt saad õhtul endale midagi head valmistada.

Tekst: Mart Niineste
Fotod: Kate Prihodko, Sasha Khokh