„Mulle on alati meeldinud inimestega suhelda, lisaks olid mul ka keeled suus ja nii ma sinna astusin. Aasta hiljem läksin toonasesse Läti tipprestorani Vincents praktikale ja jäin sinna rohkemaks kui kahekümneks aastaks. Ma armusin seal kohe nii teenindusse kui ka kelneritöösse. Vein tuli minu ellu küll pisut hiljem, kuid ka see võttis mind kohe enda embusse. Hakkasin ise õppima, käisin erinevatel degustatsioonidel ja suundusin üsna kiiresti ka võistlema. Ehk siis tänu sellele, et ma ülikooli ei saanud, olen ma jõudnud siia, kus olen,“ mainib sommeljee.