Maksimalistist peakoka jõulumaa ehk miks peab Toomas Lääts end jõulutoitude suureks fänniks?

Mõni mees ikka kohe suudab. Lennata. Lakke hüpata. Leegiga elada. Toomas Lääts on ajaga mõistnud, et kirglikkus vanuse kasvades ei kao, vaid avaldub teatud punktides palju intensiivsemalt, kuna mõningaid asju realiseerid täpsemini, enam ei pea tühja rapsima.

Igal peakokal on hetki, kus Ikka on vaja kiiresti menüüd teha: jälle uut ja jälle uut ja tundub, et nüüd on küll sein ees, no lihtsalt ei tule. Aga peakokana sa pead selle ära tegema sellekssamaks õhtuks! Siis kirjutad midagi kokku, mis tundub huvitav ja arvestab ka konteksti: kas see on siis talv, jõulud, jaanipäev, mis tahes õhtusöök koos korraliku sommeljeega või mingis teemas.

„Sa pingutad sajaga, sa ei saa kunagi altpoolt latti joosta. See on eneseväärikuse teema.“ Inimesed tulevad kohale, ostavad pileti, tahavad head veini, toitu – neid ei saa alt vedada. „Protseduuri käigus sa hüppad lakke – peaaegu füüsilises mõttes. Jumal hoidku, see tuligi välja! Tekib rõõm. See ongi kirg.“ Protsess on küll alati tagasilöökidega, kuid need on elu loomulik osa. Maksimalistina teab Tomm, et alati saaks ikka ka paremini.