03.10.2024, 13:28
KUULA | Vala välja!: Kalev Kesküla terroir ehk mis on saanud Eesti veiniajakirjandusest?
Mingis valdkonnas esimesi tegutsejaid mäletatakse isegi ilma selleta, kui suur oli nende panus: veiniajakirjanik Kalev Kesküla polnud kindlasti esimene, kes Eesti ajakirjanduses veinist, heast toidust ja nende puutepunktis tekkivat hedonismist kirjutas, aga kindlasti võttis ta südameasjaks nii palju kui võimalik inimestele veinivärki tutvustada, julgustada pudeleid riiulist haarama ja seltskondlikult tarbima. Stuudios on külas Kalevi lesk Liina Kesküla ja sommeljee Imre Uussaar.
22. oktoobril oleks Kalev saanud 65-aastaseks, mis on veinimaailmas tervikuna, aga ka veinist kirjutajate puhul kaunis ideaalne iga: tekkinud on kogemusi, kogunenud tutvusi, maitsemeel arenenud, „kartoteek“ kasvanud laiaks ja mõtted, millest kirjutada, klaarunud. Eesti esimese veinikirjutaja auks antakse iga kahe aasta tagant välja Kalev Kesküla veiniauhinda, mis pühitsebki paaril aastal kirja pandud parimaid lugusid – võiks öelda, et elust ümber veini.
„Juba ülikooli ajal mekkisime erinevaid Ida-Euroopa veine. Üritasime neist aru saada ja ajasime neid mööda Tartu väheseid poode taga. Vein käis Kalevil ikkagi kokku hea toidu ja mõnusa seltskonnaga, kuidas siis muidu,“ ütleb Liina Kesküla, kellega Kalev kohtus Tartu riikliku ülikooli eesti filoloogia esmakursusel. Veinidest kirjutamine oli äärmiselt loomulik samm, sest korraga said kokku filoloogiaharidus, ajakirjanikuamet, väljendusplatsina Eesti Ekspress (kuhu Kalev 1991. aastal juba tööle asus) ja uued meie kanti jõudnud põnevad veinid, millest midagi arvata. Ning loomulikult armastus veinide vastu.
Liina ütleb, et Kalevi suurim oskus veinidest kirjutamisel oli tema filoloogitaust, mis tähendas, et sama palju, kui ühe artikli kirjutamine oli veinitutvustus, oli see ka kirjanduslik ettevõtmine, et teha seda võimalikult lopsakalt, kaunilt ja lõbusalt. Eks see tõmbas ka tähelepanu, sest Kalevi iganädalasi veinikirjutisi ahmiti nagu uppumisel õhku. Tavaline oli, et selvehallide veiniriiulite ees patseerisid inimesed, ajalehest välja lõigatud Kalevi artikkel näpus.
Raamatud, mis sünnitasid sommeljeesid
Kalev otsustas minna aga veelgi kaugemale ja pani 2004. aastal kokku esimese eesti keeles kirjutatud veinileksikoni „Veinijuht“, millele kolm aastat hiljem lisandus „Kalev Kesküla uus veinijuht“. Toona Gloria veinikeldris vägesid juhtinud, praegune restorani Dominic peasommeljee Imre Uussaar oli see, kellele langes sülle imeline võimalus Kalevit tema raamatute jaoks vajalike degustatsioonide juures abistada.
„Mingil hetkel veetis Kalev minuga Gloria keldris rohkem aega kui pere juures kodus. Kuid need degustatsioonid olid võimsad – istusime sajakonna avatud pudeli taga ja arutasime, analüüsisime. Kalev oli alati rõõmsameelne, aga kui talle miski ei meeldinud, siis ütles selle ka välja. Mina õppisin neist maitsmistest väga palju ja olen selle eest ülitänulik,“ mainib Uussaar. Sommeljee lisab, et nende pikkade, tihti öösse veninud õhtute lõpuks meeldis Keskülale segada kokku ka enda cuvée: põhjaks midagi tummist, siit pisut happelisemat juurde, sealt marjad ja kokku sai tasakaalukas ning tihti väga mõnus vein.
Raamatud, mis on tänapäeval rariteedid ja mida hoitakse riiulites kui kullatükke, on sünnitanud väga palju praeguseid sommeljeesid: kes töötas politseis ja „Veinijuht“ pani ametit vahetama, kes astus seetõttu veinikooli (mille lektor ka Kalev oli). Ise armastas Kalev üle kõige marja ’Riesling’, sest juba kogemustega veinitundjana üllatas teda ikka see, kui erilisi ja vingeid veine on võimalik sellest marjast valmistada.
Kalev kirjutab ise oma testamendis, et „… ma olen vist osanud inimesi ja elu armastada. Ma arvan, et ma olen osanud seda kogunisti paremini kui midagi muud ...“ Nii võinuks öelda ka Colas Breugnon, vana joviaalne burgundlane, kes armastas veini, hüva rooga ja elu.
Pikemalt kuula nii Kalev Kesküla veiniteekonnast kui sellest, mis on Eestis veiniajakirjanduses veel puudu juba joogisaate kõige uuemast salvestusest!
