Wachau oru veinileiud: kes pole Kremsi ja Melki vahel Doonau jõe veerel ringi jalutanud, pole päriselt elanud ja maailma näinud

Austria tundub suvepuhkuse paigana veider valik – ütlevad need, kes pole seal suvel käinud. Aastaid olid mõned mõjutajad oma surve viinud sellisesse crescendo’sse, et polnud võimalik enam Austriast mööda vaadata. „Järsud terrassid, nooblid viinamarjad, monumentaalsed veinid“ – nii kirjeldavad austerlased seda piirkonda ise. „Joovastav, lummav, maitserikas ja igati külalislahke,“ kirjeldaksin seda veinipiirkonda aga ise.

Peamiselt oli selle töö võtnud enda õlule sommeljee Aivar Vipper, kes aastaid rääkinud kogu Põhja-Austria pisikestest apellatsioonidest ülivõrdes ja andnud selle tõestamiseks maitsta veine, mis seda ka kinnitasid. Lisaks sellele süvenes uudishimu uurida, mida teevad austerlased lemmikmarjast ’Rieslingist’ ja mis imemari on ’Grüner Veltliner’, et see aina enam nii veiniajakirjanduses kui ka inimeste huulil prevaleerib.

Loomulikult ei tohi unustada ka hunnitut loodust, mägesid, poolemeetrise läbimõõduga šnitsleid, rusikasuurusi knödel’eid, õunastruudlit, Mozarti, aprikoose ja sadu muid asju, mis seda Kesk-Euroopa riiki iseloomustavad. Kui aga Viinis maanduda, siis kõige mõistlikum on sealt kohe parima väljendi puudumisel „uttu tõmmata“. Metropolina end sisse seadnud Viin väärib loomulikult igati külastamist – ühed vanemad kohvikud maailmas, croissant’i ja pika saia kodukant (ärge prantslastele öelge!), kohvimeka ja nii edasi –, kuid linnas on suvel maru palav ja neelud käivad hea veini järele. Võtame auto Ungari päritoluga rendifirmast ja kihutame tagasi vaatamata tunniga Kremsi: Wachau oru alguspunkti, veiniseikluste stardipakule.