Katsetada, üllatada, pakkuda uut elamust: Tuletorni pruulikoda ujub eksperimentidega vastuvoolu

Iga uus õlu, mille pruulmeister Chris Pilkinton mulle seinast turritavatest kraanidest valab, maitseb uudse, erilise, sekka veidra ja, mis peamine, mõnusalt joodavana. Põhjala tehases asuva Tuletorni pruulikoja iga õlu on unikaalne, kuna seda valmistatakse vaid üks kord ja kui kraanid tühjad, on ka pruulmeistri konkreetsel loomingul kriips peal. Vähemalt selleks korraks.

„Aga see ongi see, miks Tuletorn sündis: soovist vabaneda kindlast õllesortimendist, mida peab alati ja kindla graafiku alusel tootma. Tegutsesin Põhjala pruulikojas kümme aastat, kolisime järjest suuremasse tootmisse ja see oli nii mulle kui ka pruulikojale suurepärane aeg. Kuid nüüd on Põhjala piisavalt suur, piisavalt kuulus, et peab tootma seda, mida klient nõuab. Mina tundsin, et vajan uuesti vabadust, et pruulida täpselt seda, mis mul pähe tuleb,“ mainib Pilkinton. Kokkuvõte: eelmisest pruulikojast lahkuti sõpradena, kuid nagu ikka – igal asjal on loogiline lõpp, muutuvad nii inimesed kui ka olukorrad.

Tuletorni pruulikoda sündis Chrisi ja tema abikaasa Kristina ühisloominguna: mees pruulib ja naine näiteks kujundab õlledele silte. Koos juhitakse nii pisikest pruulikoda kui ka selle kõrval asuvat õllebaari, moodsama nimega taproom’i, mis on peamine väljund kõikidele Chrisi põnevatele ideedele. Lisaks enda kraanidele villitakse õlut ka purki, mida müüakse hetkel pigem baarist kaasa ja veel mõnes kohas, vaikselt hakatakse katsetama ka ekspordiga.