Saame tuttavaks! Mesimagus vin de liqueur ehk liköörvein - kunstivorm, mida ei tohiks segi ajada portveini, vermuti või Marsalaga

Isegi sommeljeed – professionaalid, kes peaksid aupaklikult suhtuma kõikidesse jookidesse maailmas – vaatavad tihti mööda neist Prantsusmaa mesimagusatest keelekastetest, mida saab võtta kokku ühendnimetusega vin de liqueur ehk liköörveinid. Küsimus ei ole ükskõiksuses, pigem on Eestis üsna raske neid brändiga rikastatud tipplikööre kätte saada. Vins de liqueur’i maailm on aga imetabaselt mesine, viinamarjaselt magus ja napsiselt vürtsikas.

Kui süüvida nende jookide valmistamisse, siis veinidega pole siin tegelikkuses miskit pistmist: kääritamata viinamarjade pressimise järgne mass valatakse kokku enamasti samade marjade baasil destilleeritud napsiga. Kuna saadava vedeliku alkoholitase jääb enamasti 16 ja 22 mahuprotsendi vahele, siis mingit fermenteerumist enam toimuma ei hakka – jook on valmis, nii-öelda konserveeritud. Seejärel lastakse sel matsereeruda, pistetakse ajahambale „närimiseks“ tekkinud vedelik vaatidesse ja oodatakse. Mainitud sammud on aga need, mis vin de liqueur’ist selle õige joogi teevad – sõltuvalt tootjast võib vaadilaagerdus toimuda aastakümneid. Sõltuvalt viinamarjast, piirkonnast ja vaatidest on vin de liqueur’id äärmiselt erineva profiili ja näoga.

Olgugi et Prantsusmaa on liköörveinid muutnud kunstivormiks, mida valmistatakse peaaegu igas veinipiirkonnas – küll erinevate nimede all ja erinevaid tehnikaid kasutades –, leidub sarnaseid nektareid ka mujal riikides. Üle piiri Hispaaniasse astudes kutsutakse neid jooke näiteks mistelles’ nime all. Segi ei tohiks neid aga ajada portveini, vermuti või Marsalaga, mille puhul kanget kohalikku napsi valatakse kääritatud veini hulka. Segi ei tohiks ajada neid jooke ka termini vin doux naturel alla koonduvate veinidega: enamasti Lõuna-Prantsusmaal, kas marjadest ’Muscat’ või ’Grenache’ valmistatud magusad veinidega, millele on käärimise lõpetamiseks ja kanguse tõstmiseks brändit juurde valatud.