Toiduteadlased õpetavad: kuidas keeta moosi nii, et vitamiine jääks alles?

Suures moosikeetmistuhinas tuleb meeles pidada paari olulist nüanssi, mis tagavad, et moosides säiliks vajalik vitamiinivaru.

Marjade väärtuslikud komponendid on kuumuse ja valguse või õhu suhtes tundlikud. Mida vähem marjatoite kuumutada või mikserdada, seda paremini säilivad vitamiinide ja antioksüdantide kasulikud omadused. Näiteks suure koguse pikal keetmisel võib moosis laguneda 40–70 % C-vitamiinist. Hea oleks moosi teha üks-kaks liitrit korraga, siis saab moos piisavalt kuumtöödeldud lühema ajaga ning säilib jahedas ületalve.

Kodusel moositeol võiks lisada vähem suhkrut (200 g 1 kg marjade kohta) ja vett vaid niipalju, et moos keetes põhja ei kõrbeks. Siis pole vaja kasutada tardaineid, mida tavaliselt tööstustes toodetud moosidele lisatakse. Enamiku poemooside marjasisaldus jääb seetõttu vahemikku 30–50%, kodumoosi saab valmistada suurema marjasisaldusega. Maasikad ja vaarikad annavad piisavalt mahla välja ja nende puhul pole vaja vett lisada, aga pektiinirikaste sõstarde ja tikrite puhul tuleb rohkem vett lisada.