Laulja Ruslan Trochynskyi: kõik ei ole borš, mida boršiks nimetatakse

Borš on osa ukrainlaste DNA-st. Nii tõdetakse sel nädalal Toidufilmide festivali raames linastuvas dokumentaalis „Borš. Salajane koostisosa“, kus tuntud kokk Yevhen Klopotenko suundub rännakule läbi Ukraina, et avastada erilisi borširetsepte ja leida suppi ainulaadseks muutvaid salajasi koostisosi. Uurisime ukrainlasest muusikult Ruslan Trochynskyilt ja Ukraina juurtega MTÜ Herojam Slava kaasasutajalt ja raamatu „Minu Ukraina“ autorilt Jaanika Merilolt, millised on nende kogemused selle armastatud roaga.

Ruslani sõnul pärineb tema boršisupi retsept vanaemalt, emalt ja selles on ka paras annus elukogemust. „Panen hea loomaliha kondiga umbes tunniks keema, eemaldan vahu, keeran kuumuse väiksemaks ja lisan terve sibula koos sibulakoorega (mille tunni pärast eemaldan), lisaks pipart, soola ja loorberilehti,“ selgitab mees. „Puhastan kartulid ja lõikan umbes 1 cm kuubikuteks. Porgandi ja juba keedetud peedi lõikan kangideks või riivin suurelt ning siis praen koos tomatipastaga. Aga mõnikord ei panegi peeti. Lisan puljongisse kartuli ja kui keeb, siis lisan kõik selle, mille varem praadisin. Kui jälle keeb, siis lisan hakitud kapsa.“ Ruslani sõnul on parem, kui kapsas on pigem vana, mitte noor. Ning ta lisab suppi veidi ka hapukapsast. Kui supp on koos kapsaga keenud 5 minutit, siis ongi valmis. Ta ütleb, et suppi võib panna ka ube ja kuivatatud seeni, aga kõigile selline versioon ei meeldi - temale aga küll.

Ruslani sõnul on tema retsepti salajaseks koostisosaks tomatimahl ehk supivedelikuks läheb 3 liitrit vett ja 1 liiter tomatimahla. Ja tema lemmikuimad maitsetaimed - petersellijuur ja seller.

Boršiga on seotud ka mitmeid mälestusi. „Olime Svjata Vatraga Poolas tuuril, läksime sööma ning üks bändikaaslane tellis borši - suur viga! Poola borš ei ole see, mis on Ukraina borš. Supitaldrikus ei olnud mitte liha, kartul ja kapsas, vaid lihtsalt väga hapu punakas vedelik, milles oli üks keedetud muna. Igatahes oli tellija näljane ja kuri. Meie naersime ja sõime oma toitu nautides. Kõik ei ole borš, mida boršiks nimetatakse!“

Jaanika kinnitusel on nii nagu Ukrainas ka tema elus olnud mitmeid erinevaid boršisuppe. „Ukrainas on üle 30 erineva borširetsepti ning tihti need erinevad piirkonniti. Muidugi usuvad aga kõik piirkonnad, et just neil on see kõige õigem borš,“ lisab naine. „Minu lapsepõlve borši tegi minu Ukraina vanaema kas Kamjanets-Podilskis või Kiievis ning nagu tõeline Ukraina vanaema tegi ta loomulikult kõik toidud ise, kaasa arvatud versivorstid.“

Jaanika meenutab, et vanaisa saadeti Kamjanetsis või Kiievi lähedases Tšabanõs võrkkotiga toiduainete järgi ja kuni borš valmis, võis istuda kogemata padja alla peidetud kausi peale, kus parasjagu kerkis pärmitaigen - sellest valmisid borši kõrvale pampuškad või pirukad.

„Kui ma aga juba täiskasvanuna hakkasin uuesti sageli Ukrainas käima ja seekord Dnipro linnas, sain ma sõbraks suurepärase arstikeskuse juhi Olgaga ning tema laste ja lastelastega. Olga on uskumatu - kuigi ta juhib ligi 160 000 patsiendiga arstikeskust, jõuab ta olla ka suurepärane ema ja vanaema, kes valmistab perele toitusid traditsiooniliste retseptide järgi. Vaatamata väga raskele töönädalale võib ta vabalt reede öösel mitu korda ärgata, et sõeluda jahu laupäevaseks täiuslikuks lõunaks, kui kogu pere kokku tuleb. Tema Dnipro Lots-Kamenka borši retsept oli juba natuke teistsugune kui mu lapsepõlve oma ja seal oli mitte ainult veiseliha, vaid mitut liiki liha ning ka loorberit ja pipart oli erinevalt lisatud.“

Naise kinnitusel on igas regioonis omad nüansid, aga kõik peavad neid õigeks ja usuvad, et just nende versioon on parim. „Ma ei ole enam kunagi Eestis saanud selliseid borše nagu Ukrainas, isegi kohalikes Ukraina restoranides mitte. Kanaga borš, mida siin ühes Ukraina restoranis pakutakse, tundub kohe üldse mitte traditsiooniline ja on harjumatu ka Ukraina külalistele. Kodus on mul oma lapsele jälle hoopis teistsugune borš, kuigi ma saan aru, et ta pole ligilähedaseltki õige minu vanaema ja imelise Olga boršiga võrreldes. Kõigest sellest kirjutasin ma ka oma raamatus „Minu Ukraina“.“

13. aprillil kell 16 kinos Sõprus linastuvas dokumentaalfilmis „Borš. Salajane koostisosa“ valmib borš Tšernobõli tuumaelektrijaama sööklas ja Užgorodi keskuse kail, Lvivi peenes restoranis, Transkarpaatia mäetipus ja mitmel pool mujal. Kokk Yevhen Klopotenko jõuab oma rännakul järeldusele, et kõige olulisemad ei olegi erinevad komponendid, vaid inimesed, nende väärtused ja lood. See on lugu maitsest ja armastusest. Lisainfo www.toidufilmidefestival.ee