Alustame aga algusest: mis on vermut?

Tänapäevase vermuti sünnipaigaks peetakse Põhja-Itaalia linna nimega Torino, kus esialgu meditsiinilistel eesmärkidel 1786. aastal kokku segatud ürdine kangestatud vein levis kohvikute kaudu massidesse. Kuna koirohi ja muud tervist turgutavad ürdid osutasid puhaste tõmmistena konsumeerides vastupanu (jäle mõru maitse!), leiti lahendus magusa kange veini näol. Muuseas, punast tooni, mis on magusa vermuti puhul põhiline, ei anna mitte tumedad viinamarjad veinis, vaid magustuseks karamelliseeritud suhkur. Kiiresti selgus, et lisaks terviseedendusele pakub vermut ka hämmastavat maitsenaudingut, olgu puhtalt, segudena või pikendajaga juues.

Aja arenedes ja uute tuulte tulles leidis mõrumagus jook üsna kiiresti koha ka kokteilimaailmas, kus on Margarita ja Negroni koostisosaks. Uus trend on juua aromaatseid 21. sajandi vermuteid tooniku ja jääga. Tänapäeval tuleb mõelda kaugemale ainult ürtide ja veinidestillaadi kasutamisest. Eestis tootsid vermutit 1970ndatel nii Valga veinitehas kui ka ETKVL-i Põltsamaa Põllumajanduskombinaat. Livikos lõpetati vermuti tootmine aga juba 1995. aastal. Arvatavasti oli põhjuseks välismaiste brändide pealetung – nende kvaliteet oli parem ja nimed tuntumad.

Ka Uusküla ütleb, et õunaveini kasutamine võib olla vermuti puhul pühaduseteotus, kuid kohe kuidagi ei saa öelda, et tegemist poleks eestlasliku joogiga. Ning maitse seda ka kinnitab: ilusalt ja sügavalt küpse õunamekiga vermutis tulevad esile ürdid, mis on tuntud ka kuulsate brändide jookides. Samas on vermut mahe, soe, kuid samas ka elav ja särtsakas.

Joogisaadet juhtisid Martin Hanson ja Keiu Virro. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage meile aadressile vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis ja Instagramis.