Itaallane õpetab: kuidas aru saada, kas espresso on hea või mitte?

Itaallase jaoks näitab üks konkreetne asi ära, kas espresso kõlbab juua või mitte.

Katkend Justin Petrone raamatust „Minu Itaalia“ kirjastuselt Petrone Print.

Küsin Marcolt, mitu espressot ta päeva jooksul ära joob.

„Viis.“ Mees kehitab õlgu. „Või kuus. Meile on espresso lihtsalt tore vahepala, mida võtta. Puhkehetk tööpäevas. Umbes nii, nagu küsiks: kas sa läheksid pigem tagasi tööpostile või võtaksid veel ühe espresso? Mina igatahes võtaksin veel ühe espresso. Ma ei taha töötada, kui just parasjagu tingimata ei pea.“

Eks ta ole, aga minu seedesüsteem pole sama mis temal. Miskipärast suudan Itaalias käies rohkem kohvi tarbida. Olen nõus, et tillukeses tassis eriti kanges kohvis – mis Itaalias maksab kõigest ühe euro – on midagi erakordselt peibutavat. Pikapeale settib kogu see kofeiin kehas ära. Kui juua päeva jooksul üks, kaks või kolm kohvi, lööb kofeiinilaine pea kohal kokku, aga kui siis veel mõni tassike võtta, ei pane selle mõju enam tähelegi. Magad nagu lapsuke. Itaalia espresso jõed toovad sügava ja kosutava unenägudeta une. Ja mida on sul ärgates muud teha, kui lähimasse kohvikusse tormata. Laod aga peenraha letile ja juba on teenindajale selge, mida soovid. Tore tassike täidetakse just sinu jaoks kohviga. Alati pakutakse juurde klaas vett. Kõigepealt tuleb rüübata lonks vett, et niisutada suud, mis hakkab kohe nautima espresso rikkalikku, mitmetahulist maitset. Itaalias kohtad leti ääres teisigi, kes espressojärjekorras ootavad. Kannatlikult oodates võtavad nad ajaviiteks jutujärje üles. Teistega vestelda on täiesti loomulik, ning itaallased räägivad kõigest – neil vabas vormis vestlustel, mis kuhugi välja ei vii, pole õieti mõtetki. Seisame lihtsalt leti ääres, rüüpame espressot ja lööme niisama aega surnuks. Espressot saab tarbida erinevat moodi. Mulle endale meeldib juua pool tassi väikeste lonksudena, ülejäänu aga korraga. Hommikutunnil kuuled tervituseks buongiorno – ka juhul, kui oled võõras, sest nagu mu sugulane Santina kord ütles, on Itaalias kõik omavahel sõbrad. In Italia, siamo tutti amici. Kohvimark pole esmatähtis. On see Lavazza? Või hoopis Illy? Segafredo? Pellini? Raske ette kujutada, et itaallane loobuks kohvist üksnes seetõttu, et tegu on vale margiga.

Ei. Kui tegu on Itaalia kohviga, kõlbab see järelikult küll. Nii ongi itaallastel kombeks asjasse suhtuda.

***

Meie Marco on omaette espressoasjatundja. „Tead, kuidas aru saada, kas espresso on hea või mitte?“ küsib ta tassis suhkrukristalle segades. Kui suhkur vajub kohe põhja, pole kohv kuigi hea. Kui suhkur langevate lumehelveste kombel majesteetlikult hulpima jääb, kõlbab espresso järelikult juua.

Hea ehk buono on itaallastele tähtis sõna. Nimelt jagavad nad üksteisele nõuandeid, mis on siin maailmas hea ja mis mitte.

Buono. Non è buono.

Ma ei söanda oma itaallasest maakonnakaaslasele tunnistadagi, et esimene kohv, mille Itaalias tellisin, polnudki espresso. Tegu oli hoopis cappuccino’ga, mille kohta on ta mulle juba teatavaks teinud, et tegu on suure piimasisalduse tõttu tüdrukute joogiga ning kõlbab ka tüdrukutele üksnes hommikuseks tarbimiseks. „Cappuccino?“ Marco vidutab silmi. „Non è buono.“ Minu meelest on lõbus jälgida, kuidas mehed end teistest eristada ja oma mehisust tõestada püüavad. Metsarohketel põhjamaadel nagu Eesti peab mees ise oma kätega maja ehitama. Marco-sugune itaallane seevastu ei võtaks saagi kättegi. Selleks, et olla itaalia mees, tuleb lihtsalt espressot juua.