Imenektarid maa-alusest „paradiisist“: kuidas valmivad ilmakuulsad ja põneva ajalooga Tesseroni konjakid
Aastaid on konjakisõbrad üritanud aru saada, mis annab mõnele joogile selle omapärase sügavuse, arengu ja noodid, milles on tunda puhast aja kulgu. Paarkümmend aastat tagasi sai selgeks, et suure tõenäosusega on põhisüüdlaseks Cognaci kuulus Tesseronide perekond, kellele kuuluvate keldrite sügavustest on pärit enam kui saja-aastased konjakid, millega teised tootjad oma jooke rikastasid.
Konjakiks tohib kutsuda vaid Cognaci maakonna selleks määratud aedades kasvanud kindlatest viinamarjadest ja alati maakonna piires traditsioonilisel meetodil valmistatud ning pikalt tammes laagerdunud viinamarjadestillaati. Konjak on enamasti, ilmselt 99% juhtudest alati segu erinevatest aastakäikudest, põldudest ja ka marjadest, mille assemblage ehk kokkusegamine on see, mille käigus saab konjak oma õige olemuse, maitsebuketi ja muud iseloomulikud jooned. Selleks, et oleks võimalik segada kokku nii erineva buketi kui ka väärikusega konjakeid, peavad konjakimajadel olema keldrid, milles valmivad või arenevad suures koguses erineva aasta, põllupäritolu ja arengutasemega destillaate. Kuid vahel võib ikkagi olla midagi puudu, ka kõige vanematel tootjatel.
