KUULA | Kristjan Jõekaldal on kodukeldris erakordselt suur toiduvaru

Kirglikul poodlejal Kristjan Jõekaldal on kampaaniate peale tundlik nina ja oma nipid, kuidas kauplusest alati parimad pakkumised välja võluda, selgus Poodkasti uuest saatest.

„Mul on kelder WC-paberit laeni täis, aga hind peab olema „tagumikukohane“ ehk 25-26 senti rulli eest – rohkem pole nõus maksma. Suhkrut ostsin viimati vist kroonide eest, siiamaani varud olemas,“ kirjeldas Jõekalda oma ostuharjumusi. „Mul on varutud ikka väga suur kogus kiiresti mitteriknevaid toidukaupu. Samamoodi olen varunud kasvõi näiteks õli. Millalgi arvutasin välja, et paar aastat peaksin varudega vastu.“

Jõekalda lisas, et talle meeldib riiulite vahel kõndida ja uurida erinevat kaupa. „Vahel könnid, vaatad, ai! seda oleks vaja, siis saad aru, et võib-olla vaja ei olegi, aga ikkagi on tore, et pakutakse. Kohati olen lausa hullunud ostja, meil on naisega oma kindlad kohtumiskohad ja üks paneb siis ühes suunas ja teine teises. Allahindluste otsimine on minu jaoks erakordselt huvitav.“

„Vanasti vaatasin, et munad oleksid ikka Eesti munad ja kanaliha ikka Eesti kanaliha, aga enam ei vaata. Palun vabandust, Eesti rahvas, aga mina vaatan alati hinnasilti, sest kui iga asja natuke soodsamalt ostan, siis kokkuvõttes tuleb hinnavahe kuus ikka nii suur. Vaatan hinda ja olen õnnelik, kui saan poole odavamalt,“ naeris Jõekalda. „Kliendilehte uurin hoolega, kuidas muidu infot saan. Vaatan hindu ja mõtlen, mis otsa hakkab saama. Aga ostan vist kõik asjad kampaania käigus. Püüan sedasi varuda, et midagi halvaks ei läheks. Kord ostsin 10 kg juustu ja unustasin selle välja – kõik sulas ära.“

Jõekalda elab Püünsi külas ja on aktiivne Rohuneeme Coopi klient. „See on nagu küla keskus, nagu kodu, ilma selleta ei kujutaks elu ette. Mulle tundub üldse, et maapoed on nagu rohkem inimeste poed. Seal on hoopis teistsugune valik, ja sortimenti on rohkemgi kui veel. Olen leidnud selliseid kaupu, mille peale ei tulegi.“

Coop Eesti Keskühistu juhatuse esimees Rainer Rohtla kinnitas, et eestlased on üleüldiselt kampaaniausku. Ta selgitas ka, kuidas käib poodide sortimendi kujundamine. „Üldiselt varustame tsentraalselt keskühistu kaudu, aga kaubavalik sõltub ka poe suurusest, asukohast, inimestest, kes seal käivad. Lisaks on kohalikes kauplustes lisavalikud ehk nn sortimendi ääred. Need valikud arvestavad näiteks noorema või vanema tarbija spetsiifilisemate eelistustega, samuti on alati oodatud ka klientide tagasiside ja on kordi, kus saame arvestada lausa erisoovidega.“

Rohtla rääkis ka, kuidas kohalikud väikepoed hoiavad toiduvärskuse osas väga kõrget taset, et kliendid tuleksid oma põhioste just sinna sooritama. „Ja toit ringleb väikepoes väga kiiresti, kuna kogused on väiksemad,“ märkis ta.

Kristjan Jõekalda pidi pärast ootamatut terviseriket oma ostukäitumist järsult muutma. „Südameprobleemi järel jätsin suitsetamise ja akoholi, sellega on hapud lood. Ja kõik, mis on maitsev ja hea, minu ostukorvi enam ei jõua. Kui vaatan mõne pitsa peale, siis võtan lihtsalt juba sellest pool kilo juurde. Erand on erinevad retro-värgid, mille puhul ma hinda ja kaloreid ei vaata – näiteks tarretis vahukoorega või erinevad leivakreemid.“

Kuula muhedat ja praktilist saadet poeskäimisest!