Kogukonnakohvikute lummuses: söögikohad, kus loometung pääseb vabalt pulbitsema ja au sees on vanaemade toidukultuur

Mis vahe on kohvikul ja kogukonnakohvikul? Kust jookseb äri ja vabatahtlikkuse piir? Miks tekib inimeste kogunemise kohti keset küla, väikelinna või linnosa aina juurde, kuigi ka klassikalised kohvikud on lähedalt võtta?

Kui maailmas on palju näiteid peaaegu täiesti vabatahtlikkuse alusel tegutsevatest kogukonnakohvikutest (guugelda nt Berliinis 2014. aastast tegutsevat kogukonnakohvikut Himmelbeet), siis Eestis päris selliseid ei saagi tekkida kas või sel põhjusel, et avalikul köögil peab olema riiklik kontroll taga.

Üks asi on see, kui sa teed midagi tasuta. Teine see, kui hakkad pakkuma teenust – siis käivitub äri. Töötajaile tuleb tagada töö, palk, maksta maksud – sellesse ei saa kogukond panustada. Köögis töötamiseks peavad olema tunnistused, tervisetõendid jm, et toiduga kokku puutuda. Kuid ega mujal maailmaski asjad ise teki ega toimi, sealgi on tulnud kompromisse leida. Ka Eestis tekib vahvaid sümbioose eestvedajatest, kes kuigivõrd lähtuvad muidugi ärilistest huvidest, ja kogukonnast, kes nende pakutud ideedega kaasa läheb, et kohalikud inimesed saaksid rohkem ja mõnusalt koos käia.