Peamiste õlletüüpide välimääraja: miks mõni õlu on eriti mõru, millest mõrudus sõltub ja kuidas seda mõõdetakse?

Pimesi pelgalt ühe või teise omaduse kummardamine ei aita meil kuidagi määrata, milline on hea õlu ja mis ei ole või kas see meile maitseb või ei. Hea joogi, nii nagu hea söögigi eesmärk on pakkuda mõnusat emotsiooni. Selleks, et leida see, mis just sinu maitse-eelistustele vastab ja elamusi pakub, tuleb julgelt katsetada ja õllemaailma avastada, laskmata end ära ehmatada õlle värvist või IBU ühikust.

Kujuta ette, et sa jood tavalist õlut, ilmselt on see laager-tüüpi õlu. Mõtle selle maitsele, milline see on, mida sa tunned. Kindlasti tunned sa magusat leivast maitset, aga samal ajal järelmaitsena ka mõrudust. Nüüd proovi silme ette manada selle joogi värvus. Ilmselt kujutled sa heledat õlu, mis on ka loogiline, sest eestlaste lemmikute hulka kuuluvad suures osas just heledad laager-tüüpi õlled. Laager õlu iseenesest aga ei tähenda, et see peab olema hele, vaid see võib olla vabalt ka punane, merevaigukarva või täitsa tume.

See maagia, kas ja kuidas valmib tume või hele laager, sõltub seega suures osas linnastest. Õlle värvus, täpsemalt selle tumeduse aste sõltub linnaste röstimisest – ehk mida kõrgemal kuumusel ja mida kauem linnaseid röstida, seda tumedamaks need tõmbuvad. Nüüd kui me hakkame õlut pruulima, segame need linnased kuuma veega ja mida tugevama rösti on linnased saanud, seda tumedamaks antud vedelik ehk õllevirre tõmbub. Seega see, mis temperatuuril linnaseid on röstitud, määrab ära joogi värvuse, ent mitte ainult – see kujundab ka märjukese maitse. Mida kõrgemal kuumusel on linnaseid röstitud, seda sügavamad, rikkalikumad ja tugevamad maitsed tulevad esile.