Meenutame lemmikuid, mis on teenimatult unustusse vajunud: nostalgilised toidud, milleta lapsepõlv olnuks nukker

Vabadus on mõistagi magus, aga vangitornist ehk Nõukogude Eestist võinuks kaasa võtta kõik, mis võtmist väärt. Aga kahjuks ei võetud.

Nagu räägitakse, sööstis Nõukogude Liit ehk samas ka Eesti omal ajal säärase rutuga kommunismi ehitama, et toiduained ei suutnud sammu pidada ja jäid maha. Poed olid tõesti tühjad, teinekord ilutses lihapoe letil vaid seapea ja jalad (naerdi, et sigu hukati õhkimise teel, nii ei saanudki muud alles jääda), aga sellest sai ju suurepärast sülti. Ning seapõsk praekartuliga oli samuti võrratu.

Jah, toidupoodidest polnud osta suurt midagi, ent kui oli, siis võisid olla kindel, et kraam on aus. Ei mingit juustulaadset toodet või lihavaba vorsti. Retsepti tuli toona täpselt jälgida, sest oli GOST – Nõukogude Liidus kehtestatud standart. Kui liha läks vasakule, mitte viinerisse, siis pandi kombinaadi juht paremal juhul kümneks aastaks vangi, halvemal lasti maha.

Kuus kümnendit tagasi olid road lihtsad, kuid kvaliteetsed ja maitsvad – mittemillestki tehti midagi. Vanemad inimesed, kui neil on kaasaegsetest pipstükkidest villand, lähevad ajas tagasi ning vaaritavad kokku kapsarullid, klimbisupi või bussijaama sardelli hapukapsaga ning õhkavad õndsusest ning mälestustest. Paraku kõike, millest koosnesid lapsepõlve maitsed, tänapäeval enam ei saa. Millest on kuratlikult kahju.