Loodusfilmide režissöör Joosep Matjus söövaid inimesi ei filmi: söömine on intiimne tegevus, mis nõuab pühendumist ja keskendumist

Loodusfilmide režissöör Joosep Matjus on teadlikult heitnud kõrvale kõik kiirustava ja närvilise: „Maal vanas majas elamine on omamoodi elustiil, maal elamise kultuuri osa. See on teistlaadi eluviis, kus ei olegi kiireid lahendusi. Kõik nõuab aega ja süvenemist.“

Umbes viis aastat tagasi avastas Joosep enda jaoks söögitegemise võlu. Esmalt muffinid, salatid ja seljanka. Kuid kaks talve on ta nüüd oma neljaliikmelise perega (pluss koer Sadu, kes kõik külalised siira rõõmuga hüppab kevad­porisesse elevusse) elanud Matsalu rahvuspargis Kasari luha ääres talus, kus majapidamises troonib ja domineerib suur reheahi. Ligikaudu sama rikka tähendusväljaga, kui see sõnapaar on endale saanud Peet Vallaku novellis „Maanaine“ – suur reheahi on maa­naise peas ainus tähtis mõte.

Reheahjuga kiirustamine ei seostu. Maal vanas majas elamine on omamoodi elustiil, maal elamise kultuuri osa. „See on teistlaadi eluviis, kus ei olegi kiireid lahendusi. Kõik nõuab aega ja süvenemist. Seda ahju ma alles õpin tundma,“ on veel palju avastamisruumi. Asi ei käi nii, et õpid kahe aastaga reheahju selgeks. Seda seletades võtab Joosep ahjust oivalise veiseprae koos juurikatega.

„Ma naudin reheahjus pajaroa tegemist. Hästi lihtne toit. Teen seda malmpajas. See kõlab hästi kokku: kui juba on selline ahi, siis oleks patt seda mitte toiduvalmistamiseks kasutada. Sellega süüa tehes tekib ürgne tunne, tundub, et oled ühenduses millegi väga pikaajalisema ja suuremaga kui meie väga ajutine elu siin maa peal,“ tõmbab Joosep aja aeglaseks, meeleolu koopa­joonistuste stiili ja toidu millekski palju enamaks kui lihtne energia andja. Pealegi tuleb pajaroog alati välja ja on lõpmata maitsev.