Niisiis - eestlane, venelane ja kolm poolakat läksid restorani. See oleks hea algus anekdoodile ja nalja selles seltskonnas pisarateni saigi, aga vastupidiselt anekdoodile jäime me lõpuks täiesti ühisele nõule, et kui peaks kunagi tarvis minema, siis selle restorani kaheksakäigulise degusteerimismenüü võiks vabalt tellida oma viimseks õhtusöögiks, välja arvatud pulli munandite hummus (meie loogika järgi oli see küll pigem pasteet, aga eks nemad teavad paremini). See oli ainuke asi, mille pärast proovimist endast võimalikult kaugele lükkasime. Kuidas see siis maitses... Esimesel hetkel pärast selle suhu panemist tundus nagu tavaline pasteet, aga siis hakkasid ükshaaval avanema sellised nüansid, millega tegelikult sugugi ei tahaks nii lähedalt tutvuda ja mida viisakate sõnadega kirjeldada ei oskagi. Eks huvilistel tuleb ise seda proovida, meie viieliikmeline žürii kindlasti polnud eksimatu.

Jaga
Kommentaarid