Kontori lähedal asuvad vaid kiirsöögiputkad, kaasa arvatud magusat pastat pakkuv kohalik ja ülipopulaarne kiirtoidukett Jollibee. „Mmm, banaaniketšupiga spagetid,“ ütleb Venny Jollibee ees ja limpsab keelt, samal ajal kui mina mõtlen, kuidas sellest pääseda. Lähiümbruses igatahes mitte, nii et jään riisi juurde, seda ikka jagub. Riis hommikuks, vahepalaks, lõunaks, õhtusöögiks. Riis igal pool, riis voolab mul varsti juba veresoontes.

Jollibeed peetakse Filipiinidel ikooniks. See on Filipiinide kiirtoidu ekvivalent McDonald’sile, mis on avanud mitmeid filiaale ka välismaal, kus asuvad suured filipiinode kogukonnad. Muide, seitsmekümnendatel alustas Jollibee kõigest tagasihoidliku jäätisekohvikuna. Väidetavalt esindab Jollibee maskott, erepunane mesilane, filipiinlaste vaimu: alati rõõmus ja optimistlik!

„Ja nüüd lähme halo-halo sööma!“ nõuab samuti alati rõõmus ja optimistlik Venny, kui on oma magusate spagettidega lõpule saanud.

Halo-halo?“ uurin umbusklikult.

„Jaa, see tähendab mix-mix,“ selgitab Venny, mis paneb minu peas juba häirekella lööma. Kui filipiinod midagi oma vahel kokku miksivad, siis peab ettevaatlik olema!

Halo-halo sisaldab endas suurt kuhja purustatud jääd kõrge klaasi sees, mis on üle valatud magusa piimaga, juurde lisatud noore kookose ribasid, aedube, riisi, magusaid tärklisepallikesi ja kõige tippu suratud jääkristallidega jäätist. Venny lubab, et järgmine kord lähme sööma šokolaadi-riisiputru pisikeste kalakestega. Teen oma peas tuleviku tarbeks märkme, et tasub aegsasti mõelda põhjuseid, miks ma temaga kaasa ei saa minna.

Nõnda siis ei tasu üllatuda, kui tagasi kontoris olles ma üsna elevile lähen, kui Hilla mu juurde tõttab ja läbematult, õhinat täis häälega miskit suussulavast kuklist seletab.

„Sa pead seda proovima. See pole üldse nii-ii halb!“ sirutab ta mu poole kukli, mis on kaetud juustu ja... suhkruga. Filipiinide spetsialiteet.

Ta on väga entusiastlik. Haaran kahvli ja noa, vaatan Hillale otsa. Tema näost peegeldub siiras elamus. „Saab see tõesti tõsi olla?“ tõstab minus pead arglik ootus. Lõikan endale jupikese kuklist ja panen suhu. Mälun. Vaatan Hillale otsa. See maitseb täpselt nii, nagu peab maitsema üks juustusai suhkruga. Või noh, ma ei tea, kuidas õieti üks juustusai suhkruga maitsema peab, aga toode vastab mu ettekujutusele. „Jah,“ nõustun lühidalt, „see polegi nii-ii halb.“

Oleme piisavalt kannatanud, ujudes riisis, nuudlites ja halo-halo’s. Juustusai suhkruga on tõesti paras vaheldus.

/---/

Ühel päeval otsustan proovida puuviljade kuningaks tituleeritud duriani, ja olgu öeldud, et seda päeva sarjan ma siiani. Duriani tuntakse pea kogu maailmas hea maitse ning ebameeldiva lõhna pärast. Ebatavaline maitse ja lõhn on ajendanud paljusid väljendama oma kirglikku seisukohta, alates sügavast tunnustusest kuni sügava jälestuseni. Näiteks on rahvasuus duriani kohta levinud ütlus „maitseb nagu taevas, haiseb nagu põrgu“. Maitseb nagu karamell, maasikad, vahukoor ja juust kokku, ent haiseb nagu mädasibul. Teisi võrdlusi on tehtud reovee, vananenud okse ja skunksi-spreiga. Puuviljaarmastajad tunnevad juba kilomeetri kauguselt durianile iseloomulikku lehka, ja nii on selle söömine paljudes kohtades keelatud, kaasa arvatud ühistransport. Oma keel on aga kuningas, ja nii sean sammud palengke’le.

„Palun mulle... eeee... veerand sellest durianist,“ näitan näpuga suure beeži ja ogalise kera poole, mis kodu-palengke ühe leti kohal laest alla ripub.

„Veerandit ei saa, pead terve ostma,“ ütleb müüja.

„Eeeeh, siis ma ei teaaaa,“ venitan, sest puuvili on suur ja eelnevalt loetud kirjeldused ei ole mind just julgustanud.

Pärast väikest mõttepausi on müüja siiski nõus matšeetega mulle tükikese lõikama – kahtlustan, et seetõttu, et ta nagunii kahetseb nende sisseostmist. Parem siis juba müüa veerand kui üldse mitte midagi, eks ole. Puuviljast voolab välja piimjat vedelikku ning ninna lööb ropp mädasibula lehk.

/---/

„Aitäh,“ ütlen müüjale, hoian hinge kinni ja panen kahekordsesse kilekotti pakitud duriani oma riidest turukotti. Õhtul tuleb Venny külla ja tean, et ta on selle puuvilja suur fänn.

Kodus panen puuvilja esmalt kaussi, hoian siis nina kahe näpu vahel kinni ja võtan ampsu piimjast viljast. Maitseb nagu praesibul vahukoorega. Maitse on parem kui lõhn, pean tõdema, aga siiski mitte... lemmik. Libistan puuvilja hermeetiliselt suletavasse säilituskarpi ning panen külmkappi Vennyt ootama.

Muide, veel nädal hiljem, kui puuvili on ammu söödud ja kauss ning säilituskarp kümme korda Fairyga üle pestud, mõtlen vahel, millisesse prakku see rott surra võis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid