Toitumisterapeut selgitab: mida näitab külmatunne sinu tervise kohta ja millised toidud päriselt kõige paremini sooja annavad

Külmataluvus on individuaalne, mõni otsib kapist salli ja kampsuni, teine lõdiseb juba kraadiklaasi vaadates ja kolmandad harrastavad talisuplust.

Külm ja rõskus on Eestimaa talve paratamatud kaasteelised, neist pole pääsu. Olen ka ise olnud suur külmetaja, villasokid on enamiku aastast minu olulised kaaslased ka öösel. Lugedes Taani „jäämehe“ Wim Hofi raamatut, otsustasin meelekindlalt, et jahedus ja külm on põhjamaalase treening, mis kulutab ekstra energiat ja paneb immuunsüsteemi vapramalt tööle. Seega saan teha trenni nii, et spordiklubi kaarti polegi vajagi. Lihtsalt liigun õues, ei topi end ninaotsani kinni ega hala jahedust tundes. Ka mõttejõul on suur mõju.

Külmas tabavad meid külmavärinad, mis on organismi loomulik reaktsioon temperatuurimuutustele. Sealjuures toimub see nii kuumast saunast jääauku hüpates kui ka külma tuule käes bussi oodates ühtmoodi. Värisemisega on võimalik saavutada soojuslikku võimsust 300–400 vatti, mis on ligikaudu viis korda enam kui põhiline ainevahetuse kiirus. Seda võib võrrelda raske füüsilise töö või treeninguga ja seetõttu suudame lõdiseda maksimaalselt kaks tundi. Organism paneb värisedes oma lihased tööle, et temperatuuri tasakaalus hoida ja soojust toota, kulutades selleks rohkem energiat. See kajastub ka meie isudes.