Pariis kardab terrorit. See paistab enamasti välja sellest, et niivõrd vaba ja jalutajasõbralik linn on hakanud end piirama. Näiteks on ehitatud mainitud Eiffeli torni ümber klaasist kast, kuhu saab siseneda ainult piletiga ja pärast turvakontrolli läbimist. Kogu linnast on kadunud turistidele vajalikud pagasihoiukapid, sest maailmakorramuutust soovivad indiviidid võivad need ju trotüüli täis laduda ning jälle midagi väärtuslikku taeva poole õhata.

Samas on Pariisi tänavakohvikud inimesi puupüsti täis, pariislaste elu keskmeks olev kohvik töötab ikka nagu vanasti. Turistid voolavad kui Seine'i jõgi läbi Versailles'i umbsete tubade ja vaatavad vana kopitanud mööblit – mis sellest, et Päikesekuningas Louis XIV selles magas. Orsay muuseumis pole võimalik otse kuulsaid impressioniste vaadata, sest Vincent van Goghi portree paistab kätte ainult 34 erinevalt nutiekraanilt, mis vaataja ja maailmakuulsa taiese vahele surutud on. Õhk saab otsa ja nii ka huvi selle vastu, kust otsast peaks lähenema pildile “Eine murul”.

Pariis on kontrastide linn oma täies ilus ja valus. Seda arhitektuurset ilu ja kultuurilist võimsust varjab asjaolu, et peaaegu kogu Prantsuse pealinna katab ühtlane prügikiht ning kõikjal tungib ninna õrn uriinilehk. Linn, mis peab end väikeseks, kuna on puhtjuriidiliselt ainult mõnikümmend kilomeetrit lai, ei arvesta sellega, et kogu ümbrusega koos on tegu siiski 12-miljonilise metropoliga, kus kõigil on vahel häda ja kui pole vastava tähistusega kohta, lahendatakse probleem Sacré-Cœuri kiriku kõrvale või lihtsalt kõrvaltänavasse.

Süües saledaks, pariislaste kombel

Üks asi, mis Pariisis uidates aga silma hakkab, on see, et kohalikud inimesed on saledad – isegi närvad, ma ütleks. Millest see tuleb, ei tea. Kuidas saab hoida saledust, kui iga päev on menüüs magus kohv, saiad, juust ning veel saiad ja juust. Hotelli hommikusöögilauas prantslaste harjumusi jälgides tekkis hirm, mis segunes kiiresti kergendusega: polnud ebatavaline, kui hommikusöök koosnes poolest pikast saiast, mille vahele määriti maailmakuulsa brändi šokolaadivõid, või tõsteti taldrikule 5–9 suurt ja gluteenirikast saiakest.

Kuidas on siis võimalik olla ikka äärmiselt kõhn rahvas? Geenid? Harjumus? Kogused? Ma ei suutnud seda võrrandit nii lühikese aja jooksul lahti mõtestada, kuid mis sai armsaks, on valik, kuidas end toita ja mismoodi selliselt toitumist põhjendada. Esiteks tahaks rõhutada, et söömine pariislaste kombel tähendab hästi, mitte palju söömist. Hästi söömine tähendab aga paljuski juustu- ja singirikast menüüd, ahjust tulnud mereande ning loomulikult veini. Vein on igal pärastlõunasel söömisajal laual kui aamen kirikus. See on kultuuri, mitte joomise küsimus.

Kogu maailma kulinaaria on saanud oma tõelise alguse ikkagi Prantsusmaalt – kokandussõnastik on prantsuskeelne, enamik võtteid ja nippe on sealsete kokkade loodud ning arendatud. Köögikatsetused, millest on saanud klassika kohvikute ja restoranide menüüdes, on harukordsed. Rõhutada tasub sedagi, et Macroni juhitaval maal saab hästi ja targalt süüa igal pool ning ootamatult pole see ka väga kallis. Kas see tuleb silmaklappidest, mis hea toit meile ette paneb, või sellest, et Eesti ongi Euroopa üks kallimaid riike?

Pariisi astudes võtke abiks kohalik sõber või mõni TripAdvisori tüüpi lahendus, kus kogukond turiste ja kohalikke soovitavad parimaid einelaid. Suurlinnas on suurlinna võimalused: ühel pool teed on klassikaline sajandivanune Pariisi kohvik, kust saab vaadata üle tee asuva bagel'i-einela lookas lettidele. Sealt edasi jalutades pakutakse vasakul klassikalist Tai kööki kõrvuti maharajadele kõlbulike India roogadega ning paremal vorbib “mon ami!” hõikav pilusilm oma päeva sajandat sushi-rulli. Mööda tänavat edasi jõlkudes tulevad mõned food truck’id ja siis juba kaht Michelini tärni omav restoran. Tänava käänakul on veinibaar ning selle ees kitarri mängiv interpreet. Terve nädala jagu lustimist 100 meetril.

Mis oleks, kui põrutaks Bordeaux’sse?

Prantsusmaa on üüratu ning ükskõik millisesse suunda Pariisist minna, jõuab kohta, kust ei sooviks enam kuhugi edasi astuda. Bordeaux on selles osas ehk erand, sest linnast nimega Bordeaux sooviks kohe ja kiiresti pageda piirkonda nimega Bordeaux, mis on oma arvukate veinipiirkondade, château'de ja istandustega ju tegelikult koha magnet.

Vein on selle kolme kiirrongi sõidutunni kaugusel asuva linna kese, mõte ja alge. Midagi pole teha, minust kogenumatel on õigus, kui nad on öelnud: “Unusta see Uus Maailm ja muud veidrad riigid, Bordeaux on vein, mis on vein.” Neil on tuline õigus, sest isegi kaheeurose pokaalihinnaga Entre-deux-Mersist pärit valge Chateau Landreau või Chateau La Freynelle maitsevad kui jumalate nektar. Rääkimata kallimatest pudelitest, vanematest aastakäikudest ja vingematest veinimajadest. Heades veinikohvikutes saab pokaalikaupa Bordeaux’d juues veeta päevi ...

Mõni päev pärast kodumaale naasmist saatsin sõbrale kurva, kuid siiski optimistliku sõnumi: “Tahaks croque madame'i ja crémant'i peale luristada, tahan head claret'i ja sellele head fromage'i peale hammustada.”

Klassikaline Pariisi kohvik, kus tunde lihtsalt istudes aega veeta.