Värske sügisnumbri staar on KÕRVITS! Lavale astuvad ka ahjulihad, juurseller, maapähklivõie ja teised. Debüüdi teeb uus rubriik "Samm-sammult"!
Väiksena, tegelikult ka juba päris suure inimesena, ei meeldinud mulle kõrvits absoluutselt. Kui, siis ääri-veeri sai marineeritud kõrvitsaga jõulude ajal veel hakkama ja mingil ajal hakkas suurte linnulihapraadide juurde selle järele isegi isutama, aga et püreesuppi keeta — selleks tundus kõrvits täiesti jube. Maitset justkui pole ja püreestades jääb niisama vedel plöga. Kes seda enam teab — ehk oli võdinaid tekitav tunne pärit mõnest varasest lapsepõlvekogemusest. Kui sinna aega end mõtteis tagasi sunnin heljuma, meenub kuskilt veidi kiletunud soolane piimasupp, kus kõrvitsahelbed sees helbivad.
Nii ma siis sõin ja jõin ja elasin ilma kõrvitsata. Kuidas ma lasteaias sellest “käigust” keeldusin, ei ole enam teada — sunnimeetodid olid üldjuhul harilikud. Hiljem midagi nagu puudu ei jäänudki, ka minu lapsed kasvasid beebieast välja ilma kõrvitsapüreeta. Välja arvatud kõik jõulud, mil üks ema kasvatatud saagi isenditest vürtsikalt magusas marinaadis meie kodu hiigelpotis maitseid kõvasti endasse imas.
Aga nagu maitsetega ikka, on vaja vaid üht, sageli ka juhuslikku nautimisväärset kogemust, et mõni trauma saaks oma teenitud lõpu. Mina sain ülihead, rõõsa koorega pehmendatud kõrvitsapüreesuppi sõbranna juures. Õhus hõljus õrnu muskaatpähkli aroome ja praetud sibulate lõhna, ning kõik, kuhu lisatakse rõõska koort, tekitab minus alati usaldust, vihjates millelegi pehmele ja suus sulavale.
“Ah, see on nii lihtne ja hea. Proovi ometi,” ei püüa ta mind väga pikalt veenda, hääles kindel
veendumus, et SELLEST supist ei ütle lihtsalt mitte keegi mitte kunagi ära. Võtan end kokku. Tobe ka hakata seletama seda ja teist, kui sinu parim sõber on teinud sulle selleks õhtuks ja vaid meile kahele kõrvitsapüreesuppi. Röstinud saia peale ja vahustanud toorjuustu kreemiks, segades sinna sisse hakitud tüümianilehekesi. Sügavkollaselt kumava supi saatel pidi mööduma me ühine aeg, mida nii kaua olime oodanud.
Esimene lusikatäis maandub mu keelele. Ma ei usu viimse hetkeni oma meeli. Valmistun olema
totralt vapper. Kui vaja, sunnin selle mõttetu asja omale sisse.
“Kui hea!” sosistan hella häälega. Murdosa sekundist püüab hääl mu peas mind vana harjumuse
kohaselt ümber veenma hakata: “See pole võimalik. See on ju kõrvits — üks maitsetumaid asju maailmas.” Aga nüüd pole tagasikäik enam võimalik. Kõrvits on saanud tagasi oma väärikuse.
Olen kohanud endasuguseid saatusekaaslasi rohkem kui küll, kuigi sama palju on õnneks olnud
ka neid, kes pole kõrvitsat iial ära põlanud. Nende omavaheline kohtumine on hädavajalik, kas
pole?
Kuigi kõrvitsat leiab ajakirjast tõepoolest siit ja sealt, siis uurimist ja lugemist on palju. Suures plaanis serveerime valiku kesknädala retsepte, mida oleks mugav ja kiire valmis vaaritada. Toitumisnõustaja Külli Holsting seletab, kui turvaline on söetablett toitude värvimisel ja uurib kas gurmeerestoranides taldriku serval söestunud aedviljade „tolmu“ serveerimine on ikkagi tervislik.
Jätkame sarjaga toitainetest ja oleme jõudnud jutujärjega valkudeni. Miks me neid vajame ja miks liigne valk on liiast? Toitumisnõustaja annab nõu ja jagab soovitusi, kuidas oma menüüd kriitiliselt hinnata.
Tuuli Mathisen soris kappides ja avastas, et maapähklivõi totsikutesse kipub ikka midagi alles jääma, aga asjata. Lisaks retseptidele seletab ta ära, milline maapähklivõi on kvaliteetne ja milline mitte. (Ja kas teadsid, et tegelikult oleks õigem öelda hoopis maapähklivõie...).
Peakokad räägivad aga taimetoitumisest ja sellest, kuidas menüüd on viimasel ajal kärmelt muutuma hakanud. Veel käsime külas lambapiima väärindaval väikeettevõtjal ja uurisime, kuidas nii erilised tooted vastu on võetud. Maitsetark aga uurib ja puurib meie köökides veidi tahaplaanile jäänud juursellerit. Et asi ei jääks pelgalt teoreetiliseks, lisasime loole juurde ka mõnusad retseptid.
Retseptilugude seast leiad veel ahjulihade küpsetamise juhiseid, toredaid sügise meeleoludest inspireeritud igapäevaseid kooke ning teeme kastmes liharoogi. Meie tordivõlur Rita Osa õpetab uues rubriigis tegema torte samm-sammult. Esimesena läheb meisterdamisele numbritort, mida on sünnipäevadeks mõnus valmistada ja mille kohta ütleb ta ise vahvalt: „See tort on justkui tort, lilled ja kaart — kõik ühes!“
Mõnusat lugemist!
