TOIDUREPLIIK | Miks arvatakse, et vanasti maitsesid asjad paremini?
Tegelikult ei ole see ju võimalik, et vanasti, "heal ja õitsval nõukogude ajal", maitses toit paremini kui tänapäeval. See tähendab, et peaks loogiliselt saama nimetada ka eelmise sajandi alguse Ford T paremaks autoks kui viimase malli Mercedeseid. Või eelistama oma uuele iPhone X mudelile Graham Belli esimesi vändaga sidemasinaid. See oleks aga jabur ja täisrumalus.
Nii siis ... kust pärineb arvamus, et ennevanasti maitsesid toidud paremini, joogid olid tummisemad ja kuldsema maitsega (seda viimast mõtet kuulsin inimese suust, kes ütles seda Vana Tallinna kohta - 1980date jook olevat olnud parem), maiustused šokolaadisemad ja nii edasi?
Printsiibina ei ole see ju võimalik, sest progressi ja arengu üheks lisaväärtuseks on enamasti ka kvaliteedi paranemine. Toiduvaldkonnas saab äärmiselt kindlalt väita, et tänane toidu kvaliteet on mägedekõrguselt üle sellest, mis oli toona. Ka maitsed ja aroomid on paremad, tugevamad, neid on rohkem ja selgemalt.
Pärineb see arvamus - vanasti mekkisid asjad paremini - ühest äärmiselt konkreetsest allikast, milleks on vähearenenud maitsepalett, millel assisteerib ka puhas lapsepõlve ja nooruse nostalgia. Ehk siis ajal, mil need maitsed - värsked vahvlid, jäätiseblombiir, suitsuvorst - meie ajusse on nii sügavad, muutumatud ja nostalgiat põhjustavad vaod vedanud, oli meie suu mekkinud veel väga väheseid maitseid ja toite, nina nuusutanud üliväikest osa tõelistest aroomidest. Sedasi saidki need arusaamad süübida nii sügavale meie alateadvusse.
Tänases toidukülluses, toidukultuuri kiires arengus oleme oma mälu ja aju, nina ning suu kaudu, viinud kokku palju laiema kogemusteareaaliga, andnud rohkem mõtteainest ja võrdlusmomenti. Kui me aga täna mekiks neid toite, mis need vaod on vedanud, me kas pettuks või nendiksime, et on kordades paremaid asju maailma loodud, mida närida ja neelata.
Mul endal on sellega seoses kohe meenutus enam kui dekaad tagasi toimunud esimesest India reisist, mis mind kuu aja jooksul surus täielikult vürtside ja karride põhjatusse maailma. Mäletan eriliselt sooja tundega Goa rannas paiknenud einekoha krabilihakarrit ja sealsamas hautatud naani. Need olid jumalikud ampsud. Viis aastat hiljem uuesti Indias rännates ja samu rooge mekkides oli pettumus suur. Vahepealse ajaga olin ennast läbi töö ja kire aina jõulisemalt gastronoomiamaailma tõuganud, kogudes uusi kogemusi, laiendades tuhandekordselt oma maitsepaletti.
Kindlasti on ka meie oma köögis arhtüüpsed toidud nagu hernesupp, hakklihakaste ja miks mitte ka pannkoogid vaarikamoosiga, mille maitse iial ei muutu ning nendega aegajalt uuesti kohtumine on kui ajas rändamine. Kuid jällegi, ei ole võimalik, et toorained, millest "toona" toitu tehti olid paremad kui tänased. See pole lihtsalt võimalik. Nõukogude ja vaba Eesti võrdluses kindlasti mitte.
