TOIDURAAMAT | Suur liha kokaraamat: loomad muundavad taimed – ka need, mis inimesele toiduks ei sobi – märksa energeetilisemaks toiduaineks ehk lihaks

Loodus on jaganud elukad herbi-, karni- ja omnivoorideks. Inimesed jaotuvad ise, jumal on andnud neile otsustusõiguse. Veganite jaoks on siinkohal kõik, nad võivad asuda järgmise artikli kallale. Muide, eessõnas märgib autor, et loomad muundavad taimed – ka need, mis inimesele toiduks ei sobi – märksa energeetilisemaks toiduaineks ehk lihaks. Ehk siis selle järgi peaks ka lihasööjad olema veganid, vähemalt kaudselt.

Läinud aasta jõuludeks said hobigurmaanid kingituseks Vladislav Koržetsi „Suure kalaraamatu”. Kui nüüd lisada riiulisse „Suur liha kokaraamat”, peaks inimese vajadused olema kaetud – paastupäevadel ja neljapäevadel kala, ülejäänud ajal liha. Teisalt, kes ikka viitsib iga päev luksuslikku rooga valmistada – argipäeval ikka soust ja kartul või supp ning nädalavahetusel midagi suupärasemat.

Selle liharaamatu eripära on, et lugeja saab korraliku koolituse. Leheküljed, millel räägitakse liha olemusest (mis tükk on mis), lõikamisest, tükeldamisest, kontide eemaldamisest, fileerimisest ja muust säärasest, võib kokku võtta alapealkirja alla: algaja lihuniku käsiraamat. Lisaks kõik vorstidest ja sinkidest, vinnutamisest ja töötlemisest üleüldiselt.

Siis liha valmistamise põhimõtted – maitsestamine, hautamine, praadimine, grillimine, keetmine ... Lühidalt, täpselt ja arusaadavalt. Ja muidugi peamine – retseptid. Mõistagi peab raamatut esimest korda uurima mitte näljasena (siis tahaks kõike ja kohe) nine mitte ka pärast sööki (siis on ahvatlust vähem) aga kuskil vahepealses tsoonis.

Heaks kokaraamatuks võib pidada säärast, kust leiad kümme retsepti, mida proovida ja neist kaks-kolm jääksid menüüsse ka tulevikuks. Liharaamat on selle kriteeriumi järgi väga-väga hea. Suur pluss on see, et haaratud on kogu maailm – retsepte leidub nii vanast kui ka uuest maailmast, Aasiast ja isegi Aafrikast. Ning kõik on tänapäeval tehtavad, sest koostis- ja maitseained leiab lõpuks siit-sealt ikka kokku.

Üht-teist on juba proovitud ja täkkesse pandud. Näiteks kanatažiin – roog mustalt kontinendilt, mida on imelihtne valmistada, ainult sidruniga tuleb pisut mängida. Või siis Tai veiselihasalat. Kusjuures salat ja selle kaste (seda tuleb pisut oma maitse järgi timmida) teeb roast roa ning seda saab pruukida ka iseseisvalt või mõne teise liha kõrvale.

Järge ootavad frango piri piri, cassoulet, choucroute garnie, neli-viis rooga veise- ja teist sama palju lambalihast. Kui saaks põtra või mingit muud metsaelukat, siis prooviks sedagi. Ning rupskid – räpariis tundub põnev ja neeru-turbigo, ja leiaks härjapõski, sööks neidki gremolato'ga.

Lõpetuseks: huvitav, miks veganite kokaraamatud, kui neid sirvida, suud vesiseks ei tee?

Nichola Fletcheri „Suur liha kokaraamat”, tõlkinud Lii Tõnismann, Varrak, 320 lk.