Supp on Eesti toidukultuuri üks vanimaid toite: vaata, milliseid suppe sõid meie esivanemad 150 aastat tagasi


Supp on Eesti toidukultuuri üks vanimaid toite: vaata, milliseid suppe sõid meie esivanemad 150 aastat tagasi
Pexels.com

Supp on Eesti toidukultuuris üks vanimaid toite, mis on säilitanud tänapäevani tähtsa koha meie toidulaual.

Tänapäeval tuntakse suppi peamiselt eelroana, kuid see pole alati nii olnud. ERMi ajaloolane Anu Kannike ütleb, et talupojakultuuris oli supp pigem põhiroog ja seda söödi päeva peamisel toidukorral ehk õhtusöögiks.

„Kuna toitu valmistati pajas ahju esisel koldel, siis keedeti suppi korraga rohkem, paariks päevaks ette ja seda soojendati järgmisteks söögikordadeks. Välja olid kujunenud traditsioonilised päevad, millal mingit suppi söödi: esmaspäeval-teisipäeval tavaliselt herne-, oa- või läätsesuppi; neljapäeviti ja pühapäeviti hapukapsasuppi. Kui 19. sajandi lõpukümnenditel sai kartul toidulaual üldlevinuks, siis hakati supipäevadel rohkem keetma kartulisuppi.”

Kannike ütleb, et 150 aastat tagasi olid levinumateks suppideks odratangu- ja kruubisupp, herne-, oa- ja läätsesupp, samuti hapukapsasupp. „Kartul oli juba hakanud levima, kuid kartulisupp oli esialgu peenem ja pidulikum toit. Kõigile suppidele lisati võimalusel suvehooajal piima ja liha ning sügis-talvisel hooajal soolaliha ja kala.”

19.-20. sajandi vahetusest hakkasid eestlased sööma linlikumaid suppe, näiteks riisi-, manna-, makaronisuppe. „Üha enam levisid ka magusad supid. Restoranide ja sööklate kaudu on tuntuks saanud maailmaköögist pärit retseptid. Nõukogude ajal muutusid igapäevaseks borš, seljanka, rassolnik ja teised nn vennasrahvaste supid. 1990. aastatest on suppide palett muutunud eriti kirjuks – nii on kodudeski hakatud valmistama vürtsikaid ja eksootilisi idamaiseid suppe.” Ajaloolane lisab, et tänapäevased supid sisaldavad kindlasti enam erinevaid maitseaineid.

OM Suvi