Esimesed tšillitaimed võib koduaknale kasvama panna suppi või hautisse hakitud piprakaunast ülejäänud seemnetest. Hästi sobivad ka Mehhikost või mujalt Ameerikast kaasa toodud kuivatatud piprad, sest nendegi seemned idanevad ja kasvatavad uue tšillitaime.

40 aastat paprika- ja tšillikasvatust

Eestis on mõned talud, mis on teravate piparde kasvatamise suuremal skaalal ette võtnud. Saarde vallast Kärsu külast Metste aiandustalust tuleb esimene laar Eesti enda tuliseid pipraid. Talu perenaine Katrin Pärn ütleb, et nende majapidamises on erinevaid paprikaid kasvatatud juba ligi 40 aastat, nende kõrval on alati olnud koht ka tulisema mekiga tšillil. Esiti kasvatati ühte või kahte sorti, mis olid kuskilt tuttavatelt taskus kaasa toodud. Kogu pere tšillilembus on see, mis on neid sellel joonel hoidnud.

“Tänavusel hooajal on meie kasvuhoones Eesti 100 järgi kasvamas 100 taimesorti, eelmistel aastatel on kollektsioonis kasvanud korraga ligi 130 ja aastate lõikes kokku umbes 150 taimesorti. Üks kasvuhoone on kollektsiooni jaoks ning kaks ülejäänut on ärimajad ehk neis kasvatatakse müügiks minevat toodangut. Sellel hooajal prognoosime värske kvaliteetkauna koguseks vähemalt paarsada kilogrammi,” selgitab talu perenaine.

"Eestlased on uudishimulikud ja otsivad üha enam uusi teravaid maitseid," leiab Pärn. Samas lisab ta, et kui klassikalise tšilli- ja habaneropulbri tarbimisel ollakse juba julged, siis meie uudistoode Trinidad Moruga Scorpioni pulber on tarbijaskonna jaoks veel sedavõrd võõras, et selle puhul ootame pigem tootjate ja töötlejate tähelepanu.

Metste talus kasvab ka maailma üheks kuumemaks pipraks nimetatud Carolina Reaper. See on tõeline eksperdi pipar, mille kasvatamine ja tarbimine nõuab oskusi.

1000 taime tuliseid pipraid

Audru vallas Malda külas asub aga kohalik suurima mahuga tšillikasvatus ehk Tamme talu, mille perenaine Heli Viedehof selgitab, et nemad on tšillisid kasvatanud juba üle 10 aasta.

“Esimesed tšilliseemned külvasin vist 2005. aasta alguses. Asi algas nii, et kõigepealt kasvatasime omatarbeks ja siis juba selleks, et saaksime tšillit ka oma toodete sees kasutada,” mainib Viedehof.

Tšillitaimi kasvab Tamme talus igal aastal umbes 1000 ringis. Sel aastal isegi veidi rohkem, kuna nõudlus on kasvanud. Peamiselt kasvatatakse tootmiseks kahte erineva kauna suurusega sorti. Niinimetatud Aasia tšillit, mille kaun on kuni 5 sentimeetri pikkune ja kasvab põõsa küljes kaun ülespoole, ning pika saleda kaunaga saagikat Cayenne'i.

“Eestlane armastab tšillipipart, aga tihti ei oska ta seda kasutada ega parajas koguses roogadesse doseerida. Õigem on isegi öelda, et ta pelgab seda kasutada. Tihtipeale on inimestel ettekujutus, et kui toidus on kasutatud tšillit, siis on roog ka äärmiselt vürtsikas. Kõik sõltub hoopiski kogusest,” selgitab Viedehof.

Kust on tšilli aga tegelikult pärit?

Tšillit ei saa kindlasti pidada lihtsalt seemneks ega kaunaks, vaid tegemist on palju enamaga. Pigem võib seda vallutajaks või meistervõrgutajaks pidada. Kui Kolumbus Hispaaniast India poole teele asus 1492. aastal, ei olnud tema idee muuta Euroopa kulinaariat, vaid kindlustada vürtside kaudu selle olemust. Euroopas kasutati musta pipart medikamendi ja vürtsina juba Vana-Kreekas. Indiast pärit vürtsid ärgitasid kogu Euroopa majandust.

Keskajaks oli must pipar muutunud aga sedavõrd kalliks materjaliks, et sellega sai kõrtsis olesklemise eest maksta ning oma rendi ja maksude eest tasuda. Kui tavalised maismaarajad ja mereteed Indiani ulatuva Ottomani impeeriumi tõttu läbi lõigati, otsisid Euroopa kaupmehed ja monarhid uusi teid, kuidas siiski sellele suurepärasele maale pääseda. Seda mitte ainult pipra, vaid ka muude vürtside, oopiumi ja siidi pärast.

Nagu põhikooli ajalooõpikud meile õpetavad, siis teed Indiasse Kolumbus ei leidnud, kuid avastas Uue Maailma suurelt saarelt tulise kauna, mis ei elavdanud ainult Lõuna-Euroopa kulinaariat, vaid korraldas kokakunsti revolutsiooni ka Indias, Hiinas ja Tais. Just nendes kohtades, kuhu Kolumbus oli enda teada suundunud.

Tšillipiprad on pärit Lõuna-Ameerikast, kus kohalikud on seda kauna kasvatanud ja müünud juba enam kui 6000 aastat. Jälgi tšillipiparde kasvatamisest ning küpsetamisest on leitud iidsete savinõude tükkidelt nii tänastelt Venetsueela aladelt, Andidest kui ka mujalt Kariibidelt. Indiaanlaste toiduks kasutatud piprakaunad olid Kolumbuse arvates tugevamad ja mehisemad kui varem tuntud must pipar. Ta pani kaunale nimeks pimiento, Itaalias nimetati see peperone'ks, Prantsusmaal poivron'iks ning Inglismaal pepper'iks.

Kolumbuse saabumisel 15. sajandi lõpus oli tšillipipar juba kindlasti üks olulisemaid toiduaineid indiaanlaste söögilaual. Juba 30 aastat pärast Kolumbuse naasmist koos leegitsevate kaunadega, kasvas vähemalt kolme sorti pipart Portugali asumaal Indias, hurmavas Goa maakonnas. Eeldatavasti Lissaboni kaudu Brasiiliast Indiasse jõudnud kaunad levisid kiiresti üle kogu suurriigi ning asendasid peagi musta pipra.

Asendamatu vürts toidulaual

Capsicumi perekonda kuuluvatest kahekümne viiest liigist kasvatatakse söömiseks ainult viit. Enamik maailma metsikutest tšillipipardest kasvatatakse Ladina-Ameerikas. Maailmas leiduvate piparde tegelik värvi- ning kujuvalik on tunduvalt mitmekülgsem kui ainult need punased ja rohelised torukujulised kaunad, mida kasutatakse Mehhiko köögis või linnusilmakujulised pisikesed piprad, mida leiab Tai köögist.

Tšillide teravust mõõdetakse tema kapsitsiini ehk capsicumi sisalduse järgi. Selleks et pipraid võrrelda ja hinnata, on loodud Scoville' skaala, mille alumises otsas on tavaline paprika 0 ühikuga ning kõige kõrgemas otsas on Carolina Reaper 1,5 miljoni ühikuga. Meie testiski kasutatud jalapeno on sellel skaalal olemas 3500 ühikuga ning habanero 350 000 ühikuga.